Welcome back

"Mis seal vahet on?" küsis Trev imestunult. "Mulle ei meeldi mingi fukken kõrvalhüpe kellelgi olla. Kui tahad hoorata, otsi keegi teine, kellega seda teha. Mingi austus oma kuti vastu võiks ikka olla," käratas Trev vihaselt. Oiii, teda oli petetud ja ta vihkas seda. Tho, ta ise oli ka kunagi Chrisi peaaegu, et petnud. Aga ta oli siis noor ja loll. Aga see polnud vabandus. Igasugune petmine tekitas Trevoris tülgastust.

Alex kuulas nende kahe jutuajamist järjest kasvava vihaga. Nii, et Caspar ikka oli teda petnud siin. Kui Caspar ta uksest välja tõmbas, rapsas ta ennast lahti ja tõukas poisi tugevalt vastu koridoriseina. "Meiega on kõik" ütles ta süngelt ja pärast veel ühe vastikust täis pilku, pööras minekule, taskust suitsupakki koukides, sealt ühe välja võttes, ning seda süüdates. Halb harjumus, mis teha. Teda niikuinii ei huvitanud, kas ta sureb nüüd suitsetamisse või ei. Las hooravad siis. Pole enam tema asi. Äkki veab ja ta sõidab autoga hunnikusse. Säästab reisi kusagile fucking sillale või torni otsa, kust siis alla hüpata, sest relva tal ei olnud, millega ajusid sodiks lasta (tõenäoliselt hea oligi, muidu oleks ta juba sarimõrtsukas või midagi)

Trevori asi oli see, kas ta magab vallalise kutiga või kellegagi, kellel on kutt olemas eksole. "Käi perse," urises Trev ja kui need kaks ta toast lahkusid, virutas ta ukse pauguga kinni ja lukustas selle. Käigu nad kõik heaga perse. Ta vahetas rätiku teise vastu. Miks see ninaverejooks ei lõppe? Trev heitis pilgu oma käekellale. Pulss langes. Tore on. Väga tore. Trevor komberdas oma magamistuppa ja viskas voodile selili. Selili ei tohtinud olla vist ninaverejooksuga. Aah, savi, lämbubki oma vere kätte, on tore.