Rannas

Carline tuli vaatamata hilisele kellaajale liivarannale. Tuul oli üpris tugev ja seetõttu otsustas tüdruk istuda ühele pingile. Rand oli hetkel üpris tühi, mõni teismeline siin-seal ja üksikud täiskasvanud. Ly´le meeldis see, et hetkel ei tundnud keegi teda ära.

"Perse," pomises kuskilt pahur hääl. "Kurat. Vittu. Raisk!"
Hääle omanik virutas jalaga vastu liiva nii, et ta seda kõikjale enda ümber laiali lõi. See oli Theodore, kelle õlgadest veidi pikemad pruunid juuksed tuule käes lehvisid. Sama tegid ka tema ruudulise triiksärgi hõlmad. Tema räbaldunud pükste äärev olid liivased ning ta tundis, kuidas liiv tema ketsiäärte vahelt sisse voolas. Kuradi ebameeldiv.

Noormees viskas keset liiva hunnik puid maha ning koukis ära kanistri küljest, mida ta kogu see aeg teises käes hoidnud oli, korgi. Ta kallas kanistri sisu - bensiini - puudele ning viskas kanistri eemale, kuskile sinna, kus Caroline oli. Ta ei pannud tüdrukut tähelegi. Selle asemel otsis ta enda taskutest tikke, kuid neid ei olnud seal. Mismõttes ei olnud? Noormehel oli alati tikke.

"Kurat!" vandus ta taas ning alles seejärel tõstis enda tumepruunid silmad tüdrukule. Tema ilme muutus hetkeks jahmatavaks. Ta ei olnud üksi. Ta seisis mõni hetk tüdruku ees kuni lõpuks sügavalt sisse hingas ning neidiseni kõndis. "Sul tikke on? Ei ole?" päris ta kärsitult, kulm kortsus.

Caroline kuulis, kuidas keegi tuli vandudes, vabandust, ropendades tema poole. Neidis muutus tähelepanelikumaks ja märkas pimeduses ühte noormeest, kes paistis väga vihane olevat. Ly tundis ausalt äeldes juba väikest hirmu. Üksinda rannas olla ja näha võõrast meest midagi bensiiniga üle kallamas pole just ideaalne ohutsoon. Bensu lõhna tõi tuul kiirelt tüdrukuni. Ja siis tuli see pikajuukseline nooruk tema juurde. "Ei," sõnas Caroline, vaadates mehele otsa.

Noormees vaatas etteheitvalt tüdrukule otsa, kuid turtsatas seejärel. Loomulikult ei olnud sel peenel äärelinna preilil tikke. "Seda ma arvasingi," pomises noormees rohkem iseendale, kui tütarlapsele ning pöördus ringi, kõndides tagasi enda lõkke juurde, mida ei olnud tal millegagi süüdata.

Ta vaatas puid kaua, kuid viimaks potsatas ta puude lähedale maha ja hakkas naersuväärselt naerma. Kurat. Ta libistas käega üle enda juuste ning tõstis viimaks enda silmad tagasi tütarlapsele. "Kas sa tead siin kedagi, kellelt tikke saaks?" päris ta viimaks, kuigi ta oli suht kindel, et ka selle küsimuse vastus oleks negatiivne.

Caroline pani käe taskusse ja tundis seal võikest karbikest. Mida? Siis meenus tüdrukule, et ta eile süütas sõbranna juures väliküünlaid. "Kuule, mul ikka on, ma olin ära unustanud," lausus neidis kergelt vabandavalt ja võttis topsi taskust välja. Kutt tundus kergelt üleolev. Ehk oli tal mingisugune kurb asi juhtunud? Mees paistis endast väljas olevat.