Lööme pildi selgeks

Trevor astus Starbucksi, et omale mingi kange kohv tellida. Paraku ei varjanud suured päikeseprillid piisavalt ta nägu ja mitmed inimesed jäid kutti jõllitama, aga Trev ei teinud sest väljagi ja lihtsalt tellis omale kohvi.

OT: Stiff

Trevor pööras oma pilgu mehele, kes teda kõnetas. Seda hüüdnime polnud ta juba ammu kuulnud. Trevor silmitses hetke Stiflerit ja langes talle siis kaela. Oligi tema parim sõber. "Matthew," pomises Trevor kui oma sõpra tugevalt tugevalt kallistas. Jeap, neile heideti veidraid pilke.

"Ma tegin pausi," lausus Trevor. Ka tema ei lasknud Matthewst lahti ja vaatas talle silma. Jeah, ta tegi jalkast pausi. "Me läksime Chrisiga lahku," pomises kutt vähe tõsisemaks muutudes ja puges siis uuesti rohkem Matti vastu, kallistades teda kõvasti kõvasti.

"Aitäh," mõmises Trevor ja tõmbus nüüd pisut eemale. Ta vaatas Stiflerile silma. "Teil Zane'iga on korras ikka kõik?" küsis Trevor nüüd täiesti eemale tõmbudes ja oma kuuma kohvitopsi kätte võttes. Loomulikult ta soovis, et Zane'il ja Stifleril kõik endiselt hästi oleks.

Vahel ta ikka rääkis. Aga näha ta teda väga ei tahtnud jah. "Siis on hästi," noogutas Trevor. "Räägi siis, kuidas sul muidu läheb?" küsis kutt uudishimulikult. Mis nad muidu ikka seisavad seal, nagu kaks tummahammast.

"See on... Tore ma usun," pomises Trevor. Mis see muud ikka oli. Tore ju kui nad on paikseks jäänud selles suhtes. Teavad, mida nad teevad ja mida nad tahavad.

"On küll, jah," sõnas Matt vaikselt. "Lähme kusagile," lisas ta hetke pärast. Mis nad seal ikka vahtimisobjektiks on. Stif polnud maailmakuulus, et jõllitamisega harjunud oleks ning noh, tal oli ebamugav juba. Ja siis tahab ta teada, miks tema mõmmik oma kutist lahku läks.

"Kuhu sa minna tahad?" küsis Trevor. "Randa äkki?" pakkus kutt. Tal endal polnud aimugi, kuhu minna või mida teha. Starbucksis sai ka istuda teoreetiliselt ju. Pärast seda, kui Stiff Trevilt päikseprillid eest võttis, jõllitati neid rohkem. Nüüd olid kõik kindlad, et nad tundsid Trevori ära.

"Ükskõik kuhu, see jõllitamine käib närvidele. Ja rand sobib." Eirame fakti, et Stifler käis ikka ringi, pusa seljas. No tal oli külm. See oli üks neid asju, mis muutunud polnud. Ja rannas saab liivalosse ehitada, jee. Stif võttis oma kohvitopsi, nad olid ju varem juba maksnud asjade eest, ning siis liikusid mehed välja. Matt oleks heameelega käe ümber kuti pannud, nagu tavaliselt kombeks, aga nüüd oli Mõmmik kuulus ja äsja Chrisist lahku läinud. Seega jäi see ära. Kahjuks.

Alles nüüd pani Trevor tähele, et neid tõesti jõllitatakse. Ta pani endale päikseprillid jälle ette ja astus koos Stifleriga välja. Nad tellisid takso ja sõitsid sellega randa, kus Trev nad ühe pingi juurde viis ja sinna istus. Ilm oli ilus. Päris liivajoon oli inimesi täis. Aga neil kõigil oli tegemist ja keegi ei märganud Trevorit ega Stiflerit. Väga hea.

"Niisiis... mis teil juhtus?" Trev saab aru küll, et ta mõtleb teda ja Chrisi. See tundus nii ebareaalne, et nad lahku läksid. Ideaalne paar. Kokku loodud. Nagu Matthew ja Zane peaaegu. Veel perfektsem paar. Uskumatu. Ta peaaegu lootis, et see on mingi halb nali.

"Alguses oli kõik ideaalne. Nagu sa tead. Ja siis hakkasime me mõlemad karjääril ronima ja enne kui me arugi saime, olime me kodust ära rohkem, kui kodus. Ma nägin teda nii harva ja igatsesin nii kohutavalt palju. Järsku tulid mingid mõttetud tülid, sest me olime väsinud koguaeg ja teineteist oli lihtne süüdistada. Viimaks me otsustasime, et see ei saa sedasi jätkuda ja lähme lihtsalt lahku," rääkis Trevor kõik ära. Ta vaatas nüüd Stiflerit ja ohkas raskelt, pöörates pilgu kohvitopsile enda käes. "Ma igatsen teda nii väga, aga sellest ei tule midagi välja kui meie mõlemi karjäär nii palju meilt nõuab," ohkas Trevor ja turtsatas siis. "Ma ei kujuta ette, kuidas Beckhamid seda teevad," raputas ta pead.

Stifler vaatas Trevorit uskumatusega. "Ja nüüd te mõlemad teete ERALDI pausi, selle asemel, et koos puhata ja asjas selgust saada. Uskumatud inimesed. Kui te üksteist armastate, saaksite te sellest üle." Stifleril ja Zanel oli ka raske, Z tegi pidevalt enda töö asju ja Matt veetis haiglas rohkem aega kui kodus ja sai öiseid kutseid. Aga nad said hakkama, sest nad tõesti armastasid teineteist ja lahus olles poleks elul mõtet... "Ilmselgelt sa igatsed teda ja tema sind. Ja te lihtsalt pidite eraldi endale vaba aega võtma, selle asemel, et koos praegu rannas vedeleda ja pausist viimast võtta." Oh neid. Nad peaks rääkima.

"Noo. Võib-olla me peamegi eraldi olema ja asjade üle järele mõtlema. Mis vahet sel on, nüüd oleme lahus nagunii," ohkas Trevor ja tõmbas sõrmedega läbi oma juuste. Jah, ilmselgelt igatsesid nad mõlemad teineteist, aga lahku minemine oli nende ühine otsus. Nüüd tundus see nii vale ja rumal otsus. Mis neil sel hetkel arus oli? Aga neid tülisid ka tagasi ei tahaks.

Trevor rüüpas lonksu kohvist. "Ma ei tea, ma tõesti ei tea," pomises kutt. Ta viis silmad sinisele merele. "Võib-olla peabki minul kõik nii sitasti lõppema. Kõigepealt Patrick ja nüüd Christer," Trevor hammustas oma alahuulde. Ta igatses Pati ka, aga teisiti. Ta kahetses et ei suutnud Patrickule piisavalt hea kaaslane olla. Ja nüüd see lahkuminek Chrisiga süvendas kõike. Äkki ta ongi halb kaaslane.

"Asi ongi selles, et me rääkisime asjad selgeks," pomises Trevor. Njah, nad karjusid ja siis istusid maha ja nutsid ja otsustasid, et see pole ikka see ja pole mõtet end piinata ja siis pakkis Trev asjad kokku ja läks. Ja Chris ei takistanud teda. Aga asjad olid selgeks räägitud. Vist. No nad olid lahus ja värki. Chris polnud sama moodi kontakti otsinud enam. Veider.

Trevor ohkas ja toetas oma pea Stifleri õlale. "Ma tunnen, et see pole nii lihtne," pomises kutt ja sulges oma silmad. Ta rüüpas lonksu kohvist ja mõtles, mis siis saaks kui ta Chrisile sõnumi saadaks? Chris ilmselt ei vastaks talle.