'Peo' jätk

Lucas tõmbus eemale ja vaatas Ryanile silma. Nii ilusad silmad. Neisse võis koguni uppuda. "Ma ei küsinudki, et kuidas sa magasid?" uuris Lucas täiesti lambist. Kas hästi või halvasti? Segas teda miski? Mure oli suur ju.

Alles nüüd võis Ryan laialt naeratada, kergitades siis küsimuse peale üht kulmu. Üsna lambist tuli see küll, jah. "Hästi magasin. Veidi üksik oli olla, aga polnud hullu midagi," vastas mees lõbusalt. Valusid kui selliseid ei olnud. Need rohud olid ikka päris tugevad vist küll.

"No siis on hästi, kui hästi magasid," muigas Lucas. "Tahad sa teed või kakaod või midagi?" pakkus Luke lahkelt. Oi kuidas ta Ryani eest hoolitseda tahtis. Niisama istuda ja mitte midagi teha tundus lausa veider. Midagi pidi ta ju ometi teha saama Ryani heaks.

"Ja kuidas sina tudusid?" uuris Ryan ja muigas siis. Lucas oli ikka nii püsimatu. "No kui sa tõesti midagi tegemata paigal ei suuda olla, siis tassike kakaod oleks täitsa mõnus," sõnas mees viimaks. "Aga!" lisas ta koheselt. "Mina tulen appi."

"Mm, rahutult. Ma muretsesin sinu pärast," muigas Lucas. Ta tõesti oli ööotsa mõelnud, et kas Ryan ikka saab magada ja äkki ta ikka oleks pidanud talle headöödmusi andma. Veidrad mõtted. Luke tõusis ja tõmbas Ryani samuti püsti. "Kakao tegemine pole eriline imekunst," mainis Luke.

"Miks muretsesid?" küsis Ryan siis kergelt kulme kortsutades. Auch again. Peab ikka meelde jätma, et kulme ei tasu liigutada. Mees ajas end Lucase abiga püsti ega lasknud mehe käest ka siis lahti, kui nad köögi poole suundusid. Nii tundus õige lihtsalt.

Lucas kehitas õlgu. "Sa olid nii halvas seisus eile ja ma kartsin, et äkki sa ei saa võõras kohas magada või äkki sul on valus," selgitas Luke. Kõik võis olla ju. Ka tema ei tahtnud Ryani käest lahti lasta.

"No need kaks valuvaigistit tegid oma töö," muigas mees. "Aitäh, et sa mulle järgi tulid," sõnas Ryan siis naeratades. Ta polnudki endiselt kindel, miks ta üldse just Lucasele helistanud oli. Ei tahtnud üksi olla arvatavasti. Aga Ryanil oli hea meel, et ta selle kõne siiski tegi.