'Peo' jätk

Ryan ei suutnud muudmoodi kui lihtsalt jälgis totralt õnneliku naeratusega neid kaht vaheldumisi. "Oo.. Sa oled tulevane kunstnik ju lausa," muigas Ryan siis pilku pildile viies ja tegi siis näo, et võrdleb joonistust hindavalt Lucasega. "Jap. Täitsa issi nägu," otsustas ta lõpuks. "Kas sa mulle ka kunagi pildi joonistad?" uuris Ryan siis kutsikasilmi tehes.

"Ma võin kohe," seletas Kayla ja tahtis juba paberi järgi joosta, kui Lucas teda takistas. "Sa ei jõua kohe, sa pead lasteaeda minema," tuletas Luke tütrele meelde. Kayla ohkas. "Ikka, jah," ning ta hakkas oma vahvlit edasi sööma. Sellega ühele poole saanud, pesi Lucas tüdruku käed puhtaks. "Ma viin ta ära nüüd," naeratas mees. "Sa tunne end nagu kodus," mainis Lucas ja võttis Kayla kotti, kui nad koos esikusse läksid. Peagi kõndisidki nad juba välja auto juurde ja Lucas käivitas mootori, sõites koos tütrega minema.

Ryan naeris kergelt, kui Kayla nii innukalt joonistama nõustus. No muidugi. Mees sõi oma vahvlit edasi, tõstes siis endale juurde. Väga head vahvlid olid ju. "Ookei. Hiljem näeme," sõnas Ryan rõõmsa naeratusega. Mingi kahtlane tuju oli sinna lõppu 'kallis' ja põsemusi lisada. Weird. Ryan jäi sinna kööki istuma ja sõi veel kolmandagi vahvli ja jõi oma mahla ära, hakates siis ajaviiteks nõusid pesema. Köögi kenasti korda saanud, suundus ta sinna kuskile pesuruumi või noh.. kuskile, kus oli kraanikauss. Masinasse ta oma rasvaseid pükse ju toppima ei hakanud. Endamisi lauldes pesi ta ka teksad puhtaks ja jättis need siis kuskile sinna kuivama. Khm.. Nüüd ta pidi seal bokseriteväel tsillima. Didn't think that one through.. Ryan suundus siiski elutuppa ja potsatas teleka ette diivanile, jäädes sealt mingit sarja vahtima.

Peagi oligi Lucas tagasi. Ta astus tuppa ja sammus kohe kööki. Ryanit polnud seal. Hmmn, veider. Nõud olid kõik pestud ja. Kuuldes elutoast hääli, suundus Luke sinna. "Sa poleks pidanud nõusid pesema," mainis Lucas, diivanile istudes. Oii, Ryan oli bokserite väel. Nii et ikka pani oma teksad pessu? "Mis vaatad?" küsis Luke.

Ryan'i pilk vilksatas ekraanilt kõrvale, kui ta väljast liikumist kuulis. Ja siis juba majast seest. Yay, he's back! Mees vedas silmad tagasi ekraanile ja teeskles huvitunult sarja vaatamist. Noh, tegelt oli päris põnev jaa. "No ma poleks elusees saanud neid lihtsalt mustalt veledema jätta," muigas Ryan pilku Lucasele vedades. "Mingi krimisari on," sõnas ta siis õlgu kehitades.

"Ma oleks need ise ära pesnud," arvas Lucas. Ta sättis end mugavamalt diivanile istuma ja jälgis samuti seda sarja nüüd. "Muide, kuidas su kõhulihased elavad?" küsis Lucas. On need paremaks või halvemaks läinud? Tahab ta veel rohtu?

"Sa oled niigi nii palju juba mu heaks teinud. Ma ei taha sind ära kasutada," sõnas Ryan kindlalt ja kohmetus siis hetkeks. Jeah.. Ei tea, mida ta siis seni teinud oli? Kahemehepidaja juba praktiliselt noh.. "Nad.. veidi valulikult," vastas mees mõtlikult kõhtu kombates. "Kasutada neid väga ei saa, muidu on okei," otsustas Ryan lõpuks.

"Sa ei kasutagi mind ära," lohutas Lucas Ryanit. Ta jälgis ekraani edasi. "Ega sa midagi muud taha?" küsis kutt. "Veel mahla? Kakaod? Süüa midagi? Ma võin sulle enda teksasid laenata kuni sinuomad kuivavad või midagi," mainis mees. Jeha, ta truly oli valmis kõike Ryani heaks tegema. Lucase pilk oli taas Ryanil.

Jeaaaah.. Küsimuse peale ilmus Ryani huulile tahtmatu muie, aga no.. Ta pidi endale sisendama, et Lucase mõtted ei liikunud endiselt tema omadega samas suunas. Mees oli arvatavasti pahane ka ta peale kogu selle jama pärast, aga ei näidanud välja seda lihtsalt. Ryan nihkus lähemale ja pani pea ettevaatlikult Lucase õlale. "Nii on täitsa hea," sõnas mees naeratades.

Lucas naeratas ja pani oma käe ümber Ryani. "Kas ta meeldib sulle?" küsis Lucas järsku. "See kutt kelle pärast sa peksa said," lisas Luke selgituseks. "Said sa asja eest peksa?" lisas ta küsimuse. Või sai asjata, tüübi eest, kes talle nii väga ei meeldinudki.

Jee, Lucas ei tõmbunudki eemale! Aga see küsimus niitis Ryani küll jalust. "Ma ei tea," ohkas kutt siis. Sitt vastus, jaa. "Ma ei saa kunagi aru, kas mulle meeldib kellegagi olla selle kellegi pärast või selle olemise pärast," lisas Ryan selgitavalt. Mis tegelikult tähendas, et ta oli Lucase koha pealt sama suures segaduses.

Lucas tõmbus veidi eemale ja võttis õrnalt Ryani lõuast kinni, pannes teda endale otsa vaatama. Ta suudles Ryani huuli ja tõmbus siis eemale. "Sa meeldid mulle. Väga. Ja ma ei saa sind käest lasta. Ma lihtsalt ei taha. Ma ei taha, et sa saaks peksa mingi kuti pärast, kes ei suuda otsustada, kas sina või tema kutt, Ryan. Ma oleks tingimusteta sinu. Ma annaks sulle kõik, aga kõige rohkem armastust. Ma ei lööks sind kunagi," Lucas ohkas. "Ryan, sa meeldid mulle väga väga palju," sõnas mees kutile silma vaadates.

Ryani süda jättis reaalselt löögi vahele, kui Lucas teda suudles. Mees suudles teda loomulikult vastu ja jäi siis tema silmi vaatama, viies lõpuks pilgu siiski mujale. Lucas põhimõtteliselt palus tal valida, aga Ryan pidi ju valikus kindel olema. Ja ta kartis, et ta ei saa seda.. veel. "Sina meeldid mulle ka väga," lausus mees siiski. Deem noh.. See kõik kõlas nii perfektselt, aga miski hoidis Ryanit tagasi ja ta ei saanudki aru siis.. Oli see Caspar või hoopis tema ise.

Lucas tõmbas Ryani õrnalt enda kaissu. "Ma olen sul alati olemas," sosistas Lucas ja vajutas Ryani pealaele musi. Alati. Isegi siis, kui Ryan peaks Caspari valima. Aga Lucas ei anna nii lihtsalt alla. Ta ei lase Ryanil lihtsalt selle teise kuti juurde jalutada. Ta tahab, et Ryan kindel oleks. Surmkindel. Lucas vajutas veel ühe musi Ryani juustesse. Ta ei tahtnud mitte kundagi kutist lahti lasta.

"Sa ei kujuta ette ka, kui hea on seda teada," sõnas Ryan naeratades. Mees puges täitsa Lucase kaissu, tehes end nii pisikeseks kui vähegi võimalik. Sedasi oli nii hea. Tavaliselt oli just tema see, kes teiste eest hoolitses ja vahelduseks oli nii hea ise see väike ja abitu olla. Ja ometi liikusid Ryani mõtted korraks sellele, et ta peaks kindlaks tegema, et Casparil kõik korras on.

Lucas naeratas, ta hoidis Ryanit kindlalt enda embuses. Ryan, tema ja Kayla. Ideaalne perekond ju. Koer on veel puudu ainult. Lucas vajutas uue musi Ryani juustesse. Kohe mitte kuidagi ei saanud neist eemale hoida.

Ryan valetaks, kui ütleks, et ta pole ka sellele väljavaatele mõelnud. Kõigest igakord kui ta neid kaht koos nägi ja mõtles endamisi, kas tema võiks ka kunagi millestki sellisest osa saada. Ta oli alati perekonnainimene olnud, aga noh.. geina on raske millestki sellisest unistada. "Mis Kayla emaga juhtus?" küsis Ryan üsna vaikselt, justkui kõlaks küsimus vaikselt öelduna vähem.. taktitundetult. Kohtingul olles oli ta ka sellest teemast suure ringiga mööda läinud, aga no.. Ta oli selle üle mõelnud sellest hetkest saati kui pisitüdruk teatas, et tema emme on taevas.

"Me abiellusime 4 aastat tagasi," alustas Lucas. "Paar aastat hiljem jäi ta rasedaks, kaksikud tütred. Aga sünnitus oli enneaegne. Midagi läks valesti ja ta suri sünnitusel. Kayla õde suri paar päeva pärast sünnitust. Nad ei uskunud, et Kayla ka ellu jääb. Aga ta jäi," rääkis Lucas. Ta oli küll tõsine, aga see teema ei viinud teda kuskile pimedasse kohta. Ta suutis sellega toime tulla.

Auuch.. Abielus ka veel. Millegipärast muutis see tühipaljas formaalsus kõk palju tõsisemaks. Noh.. Kui kaks inimest olid teineteisele nii pühendunud, et abielluda, siis oli selle inimese kaotus ka kindlasti suurem hoop. Sedasi töötas vähemalt Ryani loogika. "Kayla tundub igati hästi hakkama saavat selle kõigega," sõnas Ryan naeratades. "Te mõlemad. Teid on nii armas koos vaadata."

"Kayla ju ei ole neid kunagi näinudki," mainis Lucas. Kayla ei oska igatseda oma ema ega õde eksole. Luke mängis hajameelselt Ryani juustega. "Ja mina pean Kayla nimel toime tulema selle kõigega," lausus mees. Kui tema ei suudaks tugev olla, kuidas Kayla siis suudaks.

"Seda küll, aga.. Kaksikute vahel pidavat ju mingi veider side olema ja teistel lastel on ju emmed ja.. taoline värk," selgitas Ryan, mida ta selle küsimusega mõelnud oli. Nüüd mõtles mees järsku, et varsti on Kaylal kaks issit ja seda on lapsel veel keerulisem mõista. Ja siis juba jõudis talle kohale, mida ta mõelnud oli ja mees kortsutas kulme. Mis oli endiselt valus. "Aia on," torises Ryan kohe. Hea oli ju, kui oli kellelegi kurta.

"Ma arvan, et ta on praegu veel liiga väike, et seda mõista," kehitas Lucas õlgu. Ta jälgis Ryanit ja kortsutas siis ise ka kulmu. "Miks sa nii siis tegid?" küsis Luke ja vajutas õrna musi kuti katkisele huulele ja siis puhus sellele peale. Nagu see parandaks haava kuidagi.

"Ka võimalik, jah.. Kuigi ta tundub enda ea kohta vägagi arukas," kiitis Ryan. Mees naeratas rõõmsalt musi peale, naeratus kavalaks muigeks muutumas. "Sest kui minul on aia, siis sina lohutad. Ja see on hea, kui sa lohutad," lausus mees targalt. Loll sa võid olla, kaval pead olema..

Lucas naeris selle peale. Ta surus oma huuled Ryani huultele. Nii oli juba palju parem või mis? Luke suudles Ryanit pehmeltja ettevaatlikult, justkui kardaks, et mees läheb katki.

Ryan libistas käe Lucase kuklale, vastates suudlusele sama pehmelt. Huvitav, kas meestel ka see raamatutest teadatuntud liblikad kõhus värk toimis? Sest Ryanil läks küll seest kõik soojaks ja puha. Üle pika aja tundis ta lihtsalt, et keegi reaalselt hoolib temast. Ja see tunne oli nii tugev, et Ryan oleks tahtnud vahetpidamata totakalt naeratada, aga kuti huuled olid praegu millegi veel meeldivamaga hõivatud.