'Peo' jätk

Ryan Matthews wrote:

No ta hakkas semmima enne kui ta teada sai, et Casparil kutt on. Enne kui ta Lucasega kohtuski. Keeruline oli see kõik nüüd. "Siis on hästi," sõnas Ryan vaikselt. Suudaks tema ka nii positiivne olla. Lihtsalt nõme oli olla. Nõme ja loll. No ta ju teadis, mis jamadesse ta end mässis, aga ikkagi oli idikas. Loodetavasti, et tee Alex vähemalt Casparile rohkem midagi.

Nad sõitsid vaikides. Peagi keeras Lucas auto mööda erateed üles ja vaid paarikümne meetri pärast oligi tema maja. Lucas parkis auto garaaži ette ja väljus masinast, avades kiirelt Ryanile ukse. Mis teha, harjumus. Tuul puhus vaikselt ja väljas oli kosta mere müha. Maja oli suht pime, vaid elutoas tuli põles. Lucas juhatas Ryani tuppa ja võttis jaki seljast. Ta võttis telefoni ja võtmed taskusse ja pani need esikukapile, seejärel juhtis ta Ry elutuppa diivanile istuma ja kadus ise korraks. Tagasi tuli ta juba esmaabi karbiga. "Niisiis. Sa olid seal selle kutiga ja tema boyfriend ilmus välja ja andis kolakat sulle?" küsis Luke üle, kui lapi puhastusvahendiga kokku tegi ja sellega siis ettevaatlikult Ryani nägu puhastama asus.

Ryan põrnitses enda süles olevaid käsi ja tõstis pilgu alles siis, kui hoog aeglustus ja nad teelt maha keerasid. Kutt uuris veidike ümbrust, kuigi ega suurt midagi näha polnud. Ryan avas turvavöö ja ronis autost välja, saates Lucasele õrna naeratuse, sammudes siis kuti järel majja sisse. Esikus eemaldas ta oma jalanõud ja komberdas siis elutuppa, vajudes ohates diivanile. Ilus maja oli.. Nii palju kui Ryan selle ühe silmaga, mille kohal olevast kulmust verd ei lahminud, nägi. "Jeah.. Ise olin loll," sõnas kutt ja kortsutas kulme, kui puhastusvahend haavaga kokku puutus. Ja siis see kulmukortsutus tegi veel lisaks haiget ja Ryan tõmbus väheke eemale. Nõrk noh.

Lucas ohkas ja jätkas haava puhastamist. "Ole nüüd, kannata see ära," palus mees ja jätkas ettevaatlikumalt. Aga puhastusvahend tegi kindlasti ikka haiget. No midagi polnud parata. Ryani haavad puhtaks saanud, plaasterdas ta need kenasti kinni. "Nagu uus," naeratas Luke ja silmitses Ryani nägu. "Lõi ta sind veel kuskile?" küsis Lucas veidi kahtlevalt.

"Vabandust.." sõnas Ryan vaikselt ja püsis nüüd paigal, püüdes ka hoiduda kulme kortsutamast. Lucase lause peale naeratas ka Ryan, kuid tõsines mehe küsimuse peale. "Kõhtu.." lausus mees käsi instinktiivselt ümber kõhu põimides. Jeah, virutas jalaga mõned korrad. No biggie.

Aii, see polnud üldse hea. Lucas tõmbas ettevaatlikult Ryanilt särgi seljast ja pani ta tasakesi diivanile lesima. Nagu kanaema. "Ütle, kui väga valus on," käskis mees ja katsus Ry kõhulihaseid. Khmm, njaa. Aga ta pidi ju kindel olema, et kõik korras on. Muidu on haiglasse minek. Sisemised verejooksud pole toredad.

Ryan heitis diivanile pikali, krimpsutades juba siis nina, kui kõhulihased natukenegi pingesse läksid. "Ai.." sõnas ta mingi hetk vaikselt. Nooh, vägaväga valus polnud, aga no.. Valus ikkagi. Aga pigem sedasi valus nagu siis kui oled end rängalt ära löönud ja pärast seda kohta katsud. Mitte sedasi, et su põrnas on auk ja jooksed parajasti verest tühjaks. Nii et see oli vist hea.

"Väga valus?" küsis Lucas kulme kortsutades. Kui ei, siis saaks ilmselt midagi külma peale panna ja asi kombes. "Oled sa joonud täna?" küsis Luke siis. Nooh, siis teab, kas anda valuvaigisteid või ei.

"Mkmm. Nagu.. Jõhkralt valus sinikas lihtsalt," selgitas Ryan, kergitades veidike pead, et näha, kas kõhule mingid sinikad juba tekkima ka siis hakkasid. "Ma ei joo," sõnas mees viimaks pead uuesti langetades, viies pilgu Lucasele. "Mis sellest üldse?" küsis ta siis. Lucas kartis, et ta on täis või midagi? Või lootis, et ta sai sellise jamaga hakkama, sest ta on täis?

"Siis ma tean, kas anda sulle kangeid valuvaigisteid või mitte. Tundub, et sisemisi verejookse pole," selgitas Luke. Ta tõusis, käis korra köögis ja naases klaasi veega. Ettevaatlikult aitas ta Ryani jälle istuma, ulatas talle veeklaasi ja siis kaks valuvaigistit. Need olid üsna kanged, seega peaks kiiresti mõjuma ja pikemaks ajaks. Vähemalt nii, et Ryan magada saaks. "Sa ei joo üldse? Maitse pärast ka mitte?" uuris Lucas, nüüd juba niisama huvist. Päris lahe ju. Selliseid inimesi oli vähe.

"Aa.. Jajah," sõnas Ryan kerge muigega. Prsh, tema mõtted olid siis küll vales suunas liikunud. Mees ajas end Lucase abiga istukile ja võttis oma rohud sisse, kulistades pool klaasi vett veel takkajärgi. Loodetavasti hakkasid need kähku mõjuma. Nõme oli sant olla. "Noup. See maitse pole mu silmis ka midagi erilist," lausus Ryan kergelt pead raputades. Kaelast käis raks. Autš.

"See on tore, et sul selline ellusuhtumine on," lausus Lucas ja naeratas taas. Ta aitas Ryani püsti. "Tule, ma viin su külalistetuppa nüüd. Saad kenasti puhata. Homme vaatame edasi, mis saab eks," noogutas Luke ja aitas Ryani trepist üles, otse külaliste tuppa. "Saad ise teksad jalast või ma aitan?" küsis Luke kahtlevalt. Nooh, valusate kõhuluhastega polnud ilmtingimata tore teksadega maadlema hakata. Ja Lucas oskas väga kenasti 'lastega' ümber käia. Nagu kanaema tõesti. Mässib Ryani veel teki sisse ka ja teeb unemusi.

"Enamuse jaoks on see nõme ja ma pidavat peorikkuja olema," muigas Ryan ja mossitas siis veidi, kui Lucas külalistetuba mainis. Kaissu ei saagi.. Nojah, Ryan polnud kaisutamist ka millegagi ära teeninud. Mees komberdas Lucase kõrval trepist üles, haigutades siis juba poolel teel. Mingi öö oli ka ju alles. "Ma saan ise vist.." sõnas Ryan pilku üle külalistetoa viies ja kirus end siis kohe mõtteis. Siis läheb Lucas ju kohe ära. Mees tegi püksivöö ja luku ja nööbi lahti ja sikutas teksasid väheke allapoole, istudes siis voodiservale. Aga uuesti teksadest kinni haarates andsid küll kõhulihased tunda ja Ryan oigas vaikselt. Okei, jätame meelde, et kummarduda ega end muudmoodi kägarasse tõmmata ei tasu.

Lucas naeratas ja hakkas juba ära minema, kui Ryan oigas. Ta sammus tagasi voodi juurde ja tõukas Ryani õrnalt voodile selili, sikutades talt teksad jalast. Siis tõmbas ta ilma suurema vaevata teki kuti alt ära ja sättis selle Ryanile peale, endal naeratus endiselt huuli. "Nonii," muigas mees. "Ilusaid unenägusid sulle," naeratas Lucas endiselt. Jeah, mister Positive. Ryan polnud temast huvitatud. Ta oli huvitatud kutist, kelle pärast ta just peksa sai ja Lucas ikka hoolitses tema eest ja suutis seal juures head nägu teha. No mis seal ikka. Lucas lihtsalt oli selline. Pealegi oli ta harjunud Kaylaga kahekesi olema. Pole hullu midagi. Luke tõusis voodiservalt püsti ja sammus ukse juurde, kustutades tule.

Ryan naeratas kergelt ja mässis end siis mõnusalt teki sisse, haigutades uuesti. "Sulle kaa.." mõmises ta vastuseks, pannes juba silmadki kinni. Nüüd hakkas parem juba.. Ei tea, kas rohi siis juba mõjus? Vaevalt. Pigem mõjus Lucase kohalolu. "Headöödmusi ei saagi..?" küsis Ryan vaikselt, kui tuled kustu läksid ja mees hetkeks silmad avas. Ja järgmine hetk taipas ta, et ka selleks pole tal mingit õigust.

Lucas naeratas selle palve peale. "Sa oled suur poiss Ryan, headööd," lausus mees ja sulges ukse. Nope, ei saa. Nii massohist Lucas polnud. Ta sammus trepist alla, koristas elutoa ära, viskas Ryani verise särgi pessu ja läks siis enda magamistuppa, vajudes üsna pea unne. Hommikul oli Luke esimene, kes ärkas. Üllatus üllatus eksole. Selle aja peale, kui Kayla ärkas, oli Lucas juba kohvi valmis teinud, lisaks sellele pesu pesnud ja kuivatanud. Mis viga, kui sul pesumasin ja -kuivati on eksole. Ta oli ka Kaylale putru keetnud ja nüüdseks oli puder juba söödud ja Kayla vitsutas vahvleid köögilaua taga. Lucas ise jõi teist tassi kohvi.

Ryan ohkas vaikselt ja vahtis seal veel mõnda aega pimedust, jäädes viimaks samuti magama. Hommikul ärkas ta muidugi kõigist paljupalju hiljem, aga vähemalt polnud enam nii hull olla. Mees ajas endale teksad jalga, aga no.. särk oli tal ju kuskile elutuppa jäänud. Ja pealegi oli see verine ka. Kõhul olid kenad suured sinikad ja peeglisse ei julgenud kutt vaadatagi. Niisiis jalutaski ta vaid teksade väel toast välja, suundudes trepist alla. Köögi leidis ta üsna lihtsalt ja jäi siis esialgu lävel seisma. "Hommik.." sõnas ta vaikselt, viies veidi kartliku pilgu Kaylale. Kui tüdruk teda kartma hakkab, siis ta jookseb küll kohe köögist välja. Ta ei tahtnud üldse tegelikult, et Kayla teda sedasi läbipekstuna nägema peaks.

Kayla vaatas üle õla ja nägi Ryanit. "Onu Ryan!" kilkas plika ja tormas Ryani jalgu kallistama. "Kayla, su käed on rasvased," hoiatas Lucas aga juba oli hilja. Nüüd on Ryani teksad ka rasvased. "Ma võin need kohe pessu panna, äkki saab midagi päästa," pakkus Luke ja tõusis lauast, kõndides pesutuppa, mis seal samas oli. Ta tõi Ryanile tema särgi. Kenasti pestud ja kuiv. Ainult triikimata. Deeem, äkki oleks pidanud selle triikima ka. "Kas onul on ai ai?" küsis Kayla murelikult. Vapper tüdruk.

Ryan naeratas täitsa siiralt esimest korda pärast tervet seda jama, kui Kayla tema poole jooksis. "Pole hullu," sõnas mees pilku viivuks Lucasele viies. Ta riided olid juba hullematki üle elanud. Ryan tõstis üsna ettevaatlikult Kayla endale sülle, krimpsutades vaid korraks nina. Oo, need kõhulihased.. "Natukene ainult," kinnitas mees ja võttis vaba käega enda särgi. "Aitäh sulle," sõnas Ryan Lucasele naeratust saates ja kõndis siis lauani, pannes Kayla tagasi tema kohale, et siis ise särk selga panna.

"Niisiis, mis sa tahad? Kohvi? Teed? Mahla? Praemuna? Maisihelbeid? Vahvleid?" pakkus Lucas lahkelt. Talle meeldis Ryani eest hoolitseda. Looda või, et kutti tihedamini läbi pekstakse. Aga seda muidugi juhul, kui tema Ryani eest jälle hoolitseda saab. "Mina söön vahvleid," seletas Kayla asjalikult ja mugis oma vahvleid edasi. Lucas võttis sõõmu oma kohvist ning jäi Ryanit silmitsema.

Ryan'i mõtteisse kerkis küll paar asja, mida ta tahaks jaa.. Aga neid nimekirjas ei olnud, nii et mees pidi siiski natuke ajurakke pingutama. "Mahla," suutis ta lõpuks midagi ära valida ja viis siis pilgu Kaylale, kes oma vahvleid mugis. "No ma võtan ka siis vahvleid," muigas Ryan. Pidid ju päris head olema, kui tüdruk nii isukalt seal sõi.

Lucas kallas klaasi mahla ja ulatas selle Ryanile. "Viinamarjamahl, ma loodan, et kõlbab," naeratas Luke ja ulatas siis Ryanile taldriku ja tõstis vahvlihunniku Kayla ja Ry ette. Ta ise istus nüüd enda kohale tagasi ja jälgis neid kahte. Küll nad olid koos toredad.

"Nalja teed? Ma armastan viinamarjamahla!" sõnas Ryan rõõmsalt. Njammu. Parim mahl üldse ju. Särk seljas, istus mees Kayla kõrvale ja tõstis endale ühe vahvli, hakates seda siis tüdrukuga sarnaselt kätega sööma. Nii pidi kusjuures maitse kõige parem olema. "Sa ei söögi?" küsis ta siis Lucase käest.

"Ma olen söönud juba. Ma olen paar tundi üleval olnud," mainis mees. Kayla hüppas toolilt maha ja kadus kuskile, tulles tagasi pisikese lõunakarbikesega. "Mina lähen täna lasteaeda," mainis pisike tüdruk ja pakkis ise asjalikult endale paar vahvlit lõunakarpi. Mitte, et neil lasteajas oma lõuna kaasas peaks olema, aga Kayla pakkis ikka endale selle kaasa. "Õun?" sirutas tirts käe välja ja Lucas ulatas tirtsule puuviljakausist õuna. Kayla pakkis selle kenasti oma karbikesse ja pani karbi siis kinni. Ta jooksis jälle minema ja tuli tagasi pisikese roosa seljakotiga, kuhu ta oli juba mingi raamatu ja poni pakkinud. Nüüd sättis ta oma lõunakarbi ka kenasti sinna. Kayla istus kenasti laua taha tagasi ja jätkas kes teab mitmendat korda oma vahvli söömist. "Ma viin ta varsti ära. Saad sa pool tundi siin kenasti ise hakkama?" küsis Lucas. Sellega ta küll veel nõus polnud, et Ryan juba ära läheb.

"Aa.. Vabandust," sõnas Ryan kerge naeratusega. Õigus jah.. Normaalsed inimesed ärkasid ikka enne lõunat. "Lasteaeda? Ohsaa.. Ja mis sa seal teed?" uuris mees lõbusa naeratusega. Nii armas oli jälle vaadata, kuidas neil olid kõik omad süsteemid ja asjad paigas. Lucas sai ikka nii hästi hakkama kõigega. Ja kaugelt oli näha, et Kayla oli talle kõige tähtsam. "Saan muidugi," kinnitas Ryan taas naeratades. Yay, Lucas ei tahtnudki temast veel lahti saada!

"Seal me teeme lõunauinakut," seletas Kayla ja vajus siis mõttesse. Ta vaatas abiotsivalt oma isale otsa. "Mis te eile tegite?" küsis Lucas julgustavalt. "Eile me mängisime peitust," noogutas Kayla. "Kas sa joonistasid ka eile?" küsis Lucas. Kayla raputas pead. Lucas turtsatas. "Aga kust see pilt tuli?" küsis Luke ja võttis külmiku pealt ühe joonistuse ja ulatas selle Kayla poole. Tüdruk vaatas seda imestunult. "Mina joonistasin selel vist," mainis ta. "Joonistasid jah," naeratas Lucas. "Selle ma tegin lasteaias," seletas Kayla nüüd Ryanile ja näitas talle pilti. "Siin on issi," seletas tüdruk. Ausaltöeldes polnud selle sodi keskelt mitte midagi aru saada, aga las laps usub, et on.