Promenaadil

Oli päikeseloojang, kui Jeremyl olid just võtted lõppenud ning sellega ka tööpäev. Stuudio asus Santa Monica rannale lähedal, seega miks mitte sealt niisama läbi hüpata. Ehk kohtab kedagi tuttavat? Paljud tema tuttavad veetsid õhtuti seal aega. See polnud tavaline, et too ümbritsevalt rahvalt tähelepanu sai. Ta on siiski näitleja ja hetkelgi on mehel projekt pooleli. Astunud paar sammu promenaadil, tundis Jer enda jaki sisetaskus vibratsiooni. Ta seisatas ääre läheduses, võttis kõne vastu ning lõpetas selle sama kiirelt. Töökõne.

Anna oli veel sellisel hilisel kellaajal rannas jalutamas, kuid see aeg oligi tema jaoks kõige ilusam. Rahvast vähem kui päeval ja ümbrus on vaiksem, ning meri on ka ilusam. Tüdruk lükkas jalanõud jalast ning hakkas mööda promenaadi edasi jalutama. Märganud eemal üht noormeest, ei viitsinud tüdruk ka enam edasi kõndida, vaid istus ääre peale, silmad suunatud vee poole. Ta hakkas ümisema üht endale viimasel ajal üsnagi lemmikuks saanud laulu.

Kuna nooremad tüdrukud märkasid Jeremyt niisama seismas, siis küsiti mehelt ka autogrammi. Nojah, tema uus tv-sari oli just esilinastunud, loomulikult oli ta hetkel kuulsamate hulgas. Jeremy toetas end vastu äärt, umber meeter eemal istus tumedajuukseline tütarlaps.

Anna vaatas eemalt, kuidas mõned tüdrukud noormehelt autogrammi küsisid. Muidugi teadis tüdruk, kellega on tegu, kuid ta ei olnud nii hull fänn nagu mõni teine. Sellegipoolest, ta oleks tahtnud mehele väga mõne küsimuse esitada, kuid ei osanud nagu kuidagi õigeid sõnu selleks leida. Lootes, et liiga palju tähelepanu ei tekita, jäi Anna teise tegevust jälgima, kuna midagi muud huvitavat ümbruskonnas ei toimunud.

Jeremy alaselg toetas vastu äärt, käed olid rinnale risti sätitud. Peagi viis ta pilgu ümbrusele, peatades selle tüdrukul, kes enda pilgu mehele kinnitanud oli. Jeremy näole ilmus kerge muie ja ta viis pilgu hetkeks maha. Kahjuks polnud ta väga osav vestluse alustamises. "Ilus õhtu," lausus ta niisama. Parim, mis Jer teha oskab. Veider. Igal juhul, oli ju päikeseloojang ja puha. Mis selles siis ilusat polnud?

Anna võpatas korraks, kui kuulis meest midagi ütlemas. Kas ta ütles seda mulle, mõtles tüdruk endamisi. Kui oli aga kuulnud, mis see oli, hakkas ta tahtmatult naerma. Nii tüüpiline viis vestluse alustamiseks, aga eks tema oleks seda samamoodi teinud, ilmselt. "On." vastas Anna siis.