Lihtne... või ei?

Trevor istus ühes väiksemas söögikohas, kus nad Chrisiga kunagi käisid ja vaatas aknast välja. Ta oli endale taldrikutäie midagi tellinud, ainult selleks, et mitte niisama seal istuda. Isu tal aga polnud ja taldrik auras sooja toiduga ta ees, kutt ise vaatas lihtsalt välja. Kaks teenindajat, kes leti taga olid, vaatasid kuti poole heldinult. Armas neist, et nad ajakirjanike talle kaela polnud kutsunud.

OT: Christer

Christer oli oma hotellitoast välja roninud vaid selleks, et välja sööma minna. Mugavuse pärast võiks ta ju toidu ka hotellituppa tellida, aga söömine oli siiani ainus, mille pärast ta üldse väljas käis. Ta oleks sinna hotellituppa muidu ära kõngenud. Ta oli oma toiduga enam-vähem ühele poole saanud, kui nägi Trevorit sinnasamasse söögikohta astumas. Tema süda hakkas kiiremini taguma. Kuu aega pole ta seda nunnut kutti näinud. Chris saatis pilguga kutti, kui too omale toidu tellis ja siis lauda istus. Tundus aga, et kutil isu ei olnudki. Christer oleks tahtnud Trevi juurde joosta, teda kallistada, suudelda, aga ta ei saanud. Kutt kinnitas endale, et ta ei tohi seda teha. Nad ei ole enam koos ja Christer peab sellega leppima. See oli siiski otsus, mille nad koos langetasid. Hetke aknast välja vaatavat kuulsat jalgpallurit silmitsenud, võttis Chris siiski end kokku ja läks Trevori lauda, võttes tema vastas istet. "Trevor," lausus kutt oma kähiseval häälel, mis tal endiselt tekib, kui ta kaua vait on olnud. Christer tundis, kuidas pisar tema silmanurgast mööda põske alla voolas.

Trevor pööras pea, kui tuttavat häält kuulis. Ta süda jättis löögi vahele. Ei, kohe mitu lööki. Ta ei teadnud mida teha. Osalt tahtis ta Chrisile kaela langeda. Talle sülle ronida, teda suudelda. Ja samas tundis ta jõuetust ja nõutust, ega teadnud, mida selle kõigega ette võtta. "Chris," sosistas Trevor. Ta silmitses pisarat ja sirutas oma käe, puudutades Chrisi põske, et pisar pühkida. "Pole sind ammu näinud," lausus Trevor nukralt.

Chris sulges oma silmad, kui Trevor tema pisara ära pühkis. Kutt asetas oma käe armastatud noormehe käele ja viis selle lauale ning asetas oma teise käe samuti Trevori käele. Hetk hiljem, kui Christer silmad taas avas, olid tema silmad läbimärjad. Ta tundis siirast rõõmu Trevorit nähes. "Ma igatsen sind," ütles Chris,"sinuta on raske." Trevor oli see, kes Chrisile näitas, mis on armastus ja mida tähendab pühendumine. Trev oli Christerile täielik motivatsiooniallikas - temaga Chris tundis, et kõik on võimalik. Christer eemaldas korraks ühe oma käe Trevori käelt, et oma silmi kuivatada ning hoidis siis taas noormehe kätt kindlalt enda käte vahel.

"Mina igatsen sind," pomises Trevor vaikselt ja vaatas Chrisi märgi silmi. Nii valus oli teda sellisena näha. "Sinuta on ka raske," pomises Trevor. Siis viis ta pilgu nende kätele, mis ühendatud olid. Ta ohkas raskelt. Nad olid otsustanud lahku minna ja nüüd uuesti kokku.... See tundus tobedana. Eriti, kui Trevor Patrickule mõtles ja sellele, et nad Patiga lahku läksid ja siis nagu ikka koos olid. See polnud see, mida ta tahtnud oleks. Ta ei tahtnud Chrisiga samamoodi mängida.

Chris ei pööranud kordagi oma silmi Trevori näolt. Ta tõesti kartis, et see on viimane kord, kui ta seda nägu näeb, neid silmi, millesse vaatamine ta täielikult Trevori lummusesse kaob. Neid huuli, mida suudeldes ta alati ümbritseva unustab. "Kas see on tõesti su soov, et me lahus peame olema?" küsis Christer. Trevoril tasub vaid öelda, et nüüd ongi lõplikult kõik ja Chris teeb kõik, et tema elust alatiseks kaduda. Nad nutsid ja karjusid üksteise peale, kui nad niiöelda ühiselt lahku otsustasid minna. Christer lootis, et see kõik oli vaid vihahoos. Christer vähemalt küll neid sõnu tegelikult öelda ei tahtnud, mida ta ütles. Aga Trevi ta enda küljes hoidma ei hakka. Kui noormees tahab tõesti temaga lõpparve teha, siis Chris austab seda otsust. Ta armastas Trevi selleks liiga palju, et teda temaga koos olema sundida. Seetõttu ei läinud ta ka kuu aega tagasi Trevorile järele - kui inimest armastad, siis lase tal minna. Kui ka lahkunu sind armastab, tuleb ta tagasi. Chris uskus seda.

Trevor ei osanud sellele vastata. Ta silmitses Christerit nukralt. "Ma ei tea," pomises kutt. "Aga ma olen korra juba selle kokku lahku mängu läbi teinud ja ma ei taha enam," pomises kutt. Ta kartis kõige enam, et kui nad taas koos olema hakkavad, lähevad nad peagi jälle lahku. Ta armastas Chrisi, aga ta mõistus ütles, et nii pole õige.

"Miks me üldse lahku läksime?" küsis Chris, pilk endiselt justkui naelutatud Trevorile silmadele. Oli põhjuseks tõesti ainult see, et nad mõlemad karjääri tegid ja seetõttu vähe koos olla said? Christer jätaks päeva pealt laulmise, kui see on see, millest ta peab loobuma, et Treviga olla. Noormees oleks nõus olema kasvõi Trevori jalkameeskonna kokk, kui kõik, mida Trevorile vaja on, on see, et nad ühel ajal kodus oleksid. "Ma armastan sind, Trevor Jason Dashawn Myles Farro the Third," sosistas Christer läbi pisarate.

"Ma ei tea," pomises Trevor nukralt. Ta ei saanud enam ise ka aru, miks nad lahku läinud olid. Ta vaatas Chrisile silma ega leidnud sealt seda põhjust, miks nad lahku läksid. Ja siis avaldas Chris talle armastust ja Trevor hakkas samuti nutma. "Mina armastan sind, Christer Dice," pomises kutt läbi pisarate. See kõik tegi nii haiget lihtsalt ja ta ei saanud enam aru, mis see täpselt haiget tegi.

Christer teadis täpselt, mis talle haiget tegi - see, et nad armastavad üksteist, kuid on lahus. See ei peaks nii olema. Ei tohiks nii olla. Chris oleks kasvõi seal pagana saarel, et vaid Trevoriga koos olla. Noormees tõusis lauast, hoides endiselt Trevori kätt enda käte vahel. Ta tegi poolkaare ümber laua ning tõmbas Trevi püsti. Ühe käega võttis ta nüüd Trevori teisest käest kinni ja põimis nende sõrmed. Chris on alati nende sõrmed põiminud, kui Trevoril käest kinni võtab. "Palun ütle, et kõik ei ole läbi. Ma ei suuda sinuta olla," lausus Chris, pisarad endiselt jooksmas. Kõikide söögikohas olevate inimeste pilgud olid neile pööratud, aga Christerit see ei huvitanud. Ainus, mis talle hetkel korda läks oli kõik see, mis oli tema ja Trevori vahel. Mitte miski ega keegi ei olnud talle nii oluline kui kutt, kellega ta üksikul saarel tutvus.

Trevor nuuksatas ja vaatas Chrisile silma. Ta raputas pead. Mitte eituseks vaid selle pärast, et ta ei teanud, mida öelda. Ta vaatas pisarais silmil endiselt Chrisile silma. Ta ei osanud midagi teha või öelda. Ta ei teadnud kuidas käituda. Ta kartis kohutavalt. Tal oli ju aega olnud, et selle üle mõelda ja nüüd ta ei teadnud, mida ta teeb. Ta lihtsalt vaatas Chrisile silma, ega osanud midagi teha. "Ma..." pomises Trevor.

Christer hoidis ikka veel pilku Trevori silmadel. Tema silmad täitusid aina uuesti ja uuesti veega, mis joana mööda tema põski alla voolas, maandudes söögikoha põrandal. Nende suhte edasine käik sõltus kõik Trevorist. Oleks Christeri teha, poleks nad lahku läinudki. Chris ei öelnud midagi. Ta ootas. Vaatas Trevile silma ja ootas. Söögikoht oli vaikseks jäänud. Mitte sellest, et sealt rahvas ära oleks läinud, vaid sellepärast, et kõik teada tahtsid, kas profijalgpallur ja laulja jäävad kokku või ei, aga Chris ei pannud seda vaikust tähelegi. Tema jaoks ei eksiteerinud hetkel midagi muud, kui ainult Trevor. Väike nunnu Ülbik, keda Chris armastab.

Trevor ei suutnud enam nutta ja kurb olla ja igatseda. Ta lihtsalt ei suutnud. Kutt liibus Chrisile lähemale ja suudles pehmelt ta huuli. "Lähme koju," sosistas Trevor kui oli Chrisi huultest eemale tõmbunud. Ta pidi sellele veel ühe võimaluse andma ju. Ta pidi uskuma, et see toimib. Ta pidi, sest ta armastas Chrisi nii nagu ta kunagi polnud kedagi armastanud.

Christer naeratas õnnelikult läbi suudluse, kui siis käed ümber kuti põimis ja teda ennastunustavalt vastu suudles. Söögikohas olev rahvas plaksutas ja vilistas neile. "Lähme," nõustus Chris. Noormees tõmbas kuti, keda ta üle kõige armastas, enda embusesse, kallistades teda tugevalt. Seejärel võttis ta Trevori käe, põimis nende sõrmed ning naeratas kutile. Christeril oli vaja vaid Trevorit, et õnnelik olla. Noormehed väljusid koos söögikohast ning istusid taksosse. Nende kodu oli söögikohast siiski liiga pika jalutuskäigu kaugusel.

Trevor muigas kergelt, kui neile plaksutama hakati. Poleks uskunud, et rahvas neile nii kaasa elab. Ta järgnes Chrisile ja istus koos temaga taksosse, andes taksojuhile nende kodu aadressi. Maja, milles nad polnud väga ammu käinud. Tervelt kuu aega. Või noh, Trev eeldas, et Chris äkki oli seal käinud. Who knows. Myles pööras pilgu Chrisile ja naeratas talle õnnelikult. Pisarad oleks justkui ise kuivanud.

Chris elas seal majas paar päeva pärast seda, kui Trevor lahkus ja kolis siis hotelli, kus hetkel enamus ta asjadest on. Christer hoidis terve sõidu Trevi käest kinni ega pööranud ka nüüd hetkekski temalt pilku. Nii väga igatses ta teda. Maja ette jõudnud, tasus Chris taksoarve ning kutid väljusid sõidukist. Enne kui nad koduväravast sisse astusid, seisatas Christer Trevi ees, jäädes näoga tema poole seisma. Ta asetas käe noormehe põsele, püüdes niimoodi Trevori pilgu. Ta liibus kutile lähemale ja tegi musi tema põsele, mis kuivanud pisaratest soolane oli. Noormehed astusid käsikäes koduväravast sisse. Chris libistas ühe käe taskusse võtmete järele, tõmmates sealt välja vaid hotellitoa võtme. Ta vaatas pea viltu Trevorile otsa:"Mu majavõtmed on hotellis."

Trevor naeratas Chrisile ja pigistas õrnalt ta kätt. Nii tore oli jälle kodus olla. Siis kortsutas ta kulme, kui nägi, et kutil polnud maja võtit. Trev lasi Christeri käest lahti ja kobas oma taskuid läbi. Kus ta enda võtmed olid? Viimaks leidis ta kimbu võtmeid, jess, majavõti oli nende seas. Trevor keeras ukse lahti ja lubas Chrisi enda ees sisse. Nende ühine kodu.

Chris astus majja ja võttis esikus jalanõud jalast. Üle pika aja oli tal seal hea olla. Trevoriga oli seal alati hea. "Ma luban, et ma olen siin nüüd palju rohkem kui varem," lubas Christer Trevorile. Ja ta mõtles seda päris tõsiselt. Ta ei lähe enam kuude pikkustele tuuridele ega käi peaaegu iga õhtu kusalgi esinemas. Eelkõige on talle oluline Trevori, mitte fännide rõõmustamine.

Trevor naeratas. Ta võttis enda jalanõud jalast ja hingas kopsud täis kodu lõhna. Nende kodu lõna. Ta haaras Chrisi käest ja vedas ta elutuppa, kus ta diivanile istuma maandus. "Sa ei pea oma karjääri minu pärast ootele panema," lausus Trev. "Võib-olla ainult natukene," naeratas ta siis. Tema ei suutnud oma karjäärist loobuda. Tal oli bradükardia ja ta nägi tõsiselt vaeva, et üldse end nii tugevaks treenida, et profiliigasse saada. Ja ta sai. See tähendas tema jaoks nii palju. Aga Chris tähendas veel rohkem.

Christer maandus kaksiraksi Trevori sülle ja põimis oma käed ümber kuti kaela. "Mu häälepaelad rõõmustavad, kui nende koormust vähendan," lausus Christer. Mida need arstid ütlesidki? Ahjaa, "sa ei pruugi oma häält kunagi tagasi saada ja päris kindlasti ei saa sinust lauljat". Sõitku seenele. "Kaua sa plaanid veel pausi panna?" uuris Christer ja nõjatus oma peaga Trevorile lähemale ning vajutas siis musi kuti huultele, jäädes vastust ootama. Trev on karjääri nimel palju vaeva näinud ja bradükardia on talle päris suur takistus olnud, aga ta on sellest üle olnud. Suudab ta ka edaspidi üle olla, kui pikki pause teeb?

Trevor põimis enda käed ümber Chrisi. "Ma mõtlesin teha paar nädalat, aga nüüd venitaks pikemaks vist," naeratas kutt. Muidugi pidi ta jõusaalis edasi käima. Selles suhtes. Bradükardia või mitte, ta ei saanud trennitegemist pooleli jätta. Lihtsalt ta ei pidanud enam nii palju pingutama ja ta sai Chrisiga rohkem aega veeta.

"Kuigi mulle väga meeldiks, kui saaks koguaeg sinuga ninapidi koos olla," lausus Chris naeratades, õrnalt oma ninaga Trevi nina puudutades,"ei taha ma, et pausi pärast sinu karjäär kannatada saab." Christer koukis enda taskutest hotellivõtmed ja telefoni ning rahakoti välja, mis teda segama hakkasid. Ebamugav, kui asjad on taskus ja ise kellelgi süles istud. Ta asetas need elutoa diivanilauale. Seejärel põimis ta oma käed Trevori kaela ümber tagasi. "Sulle mu uus stiil meeldib?" küsis Chris muigega. Dressid võivad normaalsed ka olla, aga antud rõivastes nägi Christer siiski prügikolli moodi välja. Isegi kahepäevahabe oli tal ees, mida ta tegelikult vihkas. Varem ei suutnud ta päeva ka karvase poisina ringi kooserdada.

Trevor muigas. "Ma olen end nii üles töötanud, et ei kannata ta miskit," pomises kutt. Ta kallutas siis pead. "Ei noh. Miks mitte, eks ole," pomises Trev. "Aga pessu võiks sa minna," ta sasis Chrisi juukseid. Khmm, jeah, need vajasid pesu. "Ja nooh see siil keset su nägu on ka üsna tüütu," mainis Trevor ja põimis jälle mõlemad käed ümber Chrisi. Ta huulil püsis õnnelik naeratus ja oli raske uskuda, et ta varem üldse kurb oli olnud. Nagu ta enne just ei suutnud uskuda, et ta kunagi veel õnnelik suudab olla.

Christer hõõrus oma "siili" vastu Trevori põske. "Jäta ta häääästi meelde, rohkem sa temaga ei kohtu," muigas Chris. Kutt ronis oma kuti sülest maha ja hõõrus labakäega oma kukalt. "Ma lähen käin pesus ära ja sina lähed otsid seni omale süüa...diil?" Trevoril jäi siiski söögikohas toit söömata. "Siin on ilmselt kõik juba pahaks läinud, niiet ületeepood ootab sind." Polnud see nii ületeepood midagi tegelikult, kõva kilomeeter tuli vasakule ka kõndida. Ilmselt võtab Trevor auto ja sõidab kuhugi mujale poodi või tellib pitsa. "Aa, kas sa paari nädala taguste uudistega oled kursis? Ma sõitsin oma auto sodiks." Noh, vähemalt sai Christer teada, mis tunne on 180km/h vastu puud sõita. Õnnelik õnnetus oli.

Aaah, see söök. "Äkki ma toon hotellist oma asjad ära," mõtislkes Trev valjult. Ta silmitses hetke elutuba. Nagu keegi poleks siit välja kolinudki. Magamistuba oli see, mis tühi oli kindlasti. Ja no köök. Hea, et neil asi koristatud oli vähemalt. Vaevalt külmikus süüa oligi. Neil käis ju koristaja iga nädal. Ka siis kui neid seal polnud. Trevor viis kiirelt pilgu Chrisile. "Mida?" küsis ta ahhetades. Chris sõitis oma auto sodiks? "Kuidas sul see õnnestus? Jäid sa ise terveks?" no nüüd oli terve vähemalt. Trevor tõusis ja vaatas oma armsamat murelikult.