Lihtne... või ei?

"Sa elasid ka hotellis?" kergitas Chris küsimust esitades kulme. Christer peaks enda asjad ka hotellist ära tooma. Vähemalt oli ta majja ka veidi riideid jätnud ja natuke muud kraami ka. Toitu sealt majast oli hetkel küll mõttetu otsida, sest nagu mainitud - seda kas lihtsalt pole või on see juba pahaks läinud. "Nooooh," venitas Chris,"ma ei ole kunagi nii hea juht olnud kui sa. Sõitsin linnast välja ja kihutasin mööda külateid. Jube järsud kurvid oli, ma ei tea, kuidas hobused neid seal maal välja võtavad." Christerile meenus see, kuidas ta kiiruse ületamise eest laagris olles trahvi sai. Ta turtasatas selle mälestuse peale. Seejärel meenus talle park ja pink, millel aelemise eest nad mõlemad trahvi said. "Ja noh, siis üks puu jäi tee peale ette. See oli tee ääres. Võinoh, suht keset põldu teest mõnikümmend meetrit eemal," jutustas Christer. "Põhimõtteliselt ma võtsin kurvi sirgeks ja ütlesin puule tere." Hale, Chris, hale oled!

"Hotellis jaa," noogutas Trevor. Ta kuulas Chrisi jutu ära ja kortsutas siis kulme. "Keset põldu kasvas ainult üks puu ja sa sõitsid sellele otsa?" küsis Trevor. Kõlas uskumatult. Ainult Chris oleks nii osav. "Sul vedas, et sa terveks jäid," pomises kutt ja kallistas oma armsamat. "Mis hotellis sa olid?" uuris Trev siis. "Äkki ma toon sinu asjad ka ära, kui ma juba sõitma hakkan ja enda asjadele järgi lähen," arvas Myles. Mitte, et nende asjadega nii kiire oleks, aga miks mitte eh? Mida kiiremini nad jälle kokku kolivad, seda kiiremini saavad nad oma ideaalses mullis edasi olla ju. Trevor silmitses Chrisi hetke kulm kortsus, kuid naeratas siis.

"Ma olen täpne, mis?" muigas Christer. See asi ei oleks teda naerma ajanud, kui ta sellest kriimuta pääsenud poleks. "Kahju ainult, et autol nii hästi ei läinud", lausus Christer. Vaene Audi. Christer haaras laualt oma rahakoti ja sealt hotelli visiitkaardi, millel ka hotelli aadress oli. Ta ulatas selle paberilipiku Trevorile:"Selles." Too hotell ei asunud sealt kuigi kaugel. "Kui see sinu hotellist kaugel asub, siis sa ei lähe," lausus Chris. Ta oli Trevorist kuu aega eemal. Nüüd tundus paar tundi Trevorita olemine täielik ajaraiskamine ja ta ei saanud seda lubada. "Ja mis meid rõõmsaks tegi?" küsis Chris, pea viltu ja suu kenaks naeratuseks kaardunud, kui ta oma kallimat pealtnäha tühja koha pealt naeratamas nägi.

Trev silmitses visiitkaarti ja võttis laualt Christeri hotellitoa võtme. "Ma käin kiiremini ära, kui sa arugi saad," muigas kutt ja vajutas musi Chrisi huultele. Jeaaah, Trevi hotell oli muidu suht kaugel. "Sina tegid mu rõõmsaks rumaluke. Et me jälle koos olime," naeratas Trevor. Ta kallistas Chrisi tugevalt ja tõmbus siis eemale. "Kui sa nüüd pesus ka ära käiks, oleks super," muigas Trev. Veel ühe musi Chrisi huultele vajutanud, väljus ta majast ja suundus garaaži poole. Mõlemad Trevi autod olid seal. Kui ta minema läks, oli ta taksoga läinud. Kui veider, mis? Ja tema mõlemad autod olid tervelt kuuaega liikumatult seisnud. Jeah, Trevoril oli kaks autot. Mõlemat mustangid. Igaljuhul, istus Trevor autosse ja sõitis minema, et peagi tagasi tulla.

Kui Trevor majast väljus, astus Christer akna juurde. Ta vaatas sealt välja kuni Mustangit, millega Trev minema sõitis, naeratus näol - Trev tuleb peagi tagasi. Viimane kord, kui niimoodi Trevorit ära sõitmas vaatas, olid tema silmad nutmisest märjad ja paistes. Chris tegi rõõmuhõike üle maja, kui sammud vannitoa poole võttis. Christer oli nii õnnelik, et nad Trevoriga koos olid, et ta ei osanud kohe kuidagi oma rõõmu väljendada. Naeratus tema näolt ei tahtnud ka ära minna, mitte et see halb oleks. Chrisi hea tuju säilis ka duši all - ta laulis seal. Chris ei laula kunagi duši all olles. Duši alt väljudes kergitas Chris kahte kulmu korraga, kui taipas, et ta unustas puhtad riided võtta. Kutt kuivatas end rätikuga, liikudes samal ajal magamistoa poole, kus ta end riidesse panema hakkas.

Trevor sõitis ühe hotelli juurest teise juurde. Pakkis nende asju ja kirjutas nad hotellidest välja. Kui ta oli kuidagi suutnud kõik kohvrid ja kotid ja asjad oma autosse mahutada, mis tegelikult polnud üldse nii suur, seda enam, et see sportvariant oli, suundus Myles ühte Hiinarestosse, kust ta hiinatoitu kaasa tellis. Väiksed nuudlid kanaga ja veel mingit staffi. Viiiiimaks jõudis Trev koju tagasi, aga nüüd oli vaja ju see kohvrite hunnik majja tagasi saada. Gaah, miks nad lahku läksid vahepeal? Nii ebamugav oli ju jälle kokku kolida. Ta oleks võinud sellele siis mõelda, kui ta sealt ära läks.

Christer oli end vahepeal riidesse saanud. Kaltsakate dresside asemel kandis ta nüüd musti teksasid ja sinist triiksärki. Paljajalu kõndis Chris magamistoast elutuppa ja vaatas aknast välja, kas Trevor juba tuleb. Ei tulnud, kohal oli juba. Sõnapidaja mees - tuligi kiiremini kui Christer oodata oskas. Noormees läks esikusse, torkas esimesed ettejuhtuvad jalanõud jalga ning läks välja Trevorile appi kohvreid tassima. Enne aga, kui ta kohvreid vedama hakkas, tõmbas ta Trevi enda embusesse, kallistades teda üsna mitu minutit. Teist lahkuminekut Christer üle ei elaks.

Trev naeratas ja suudles Christerit ahnelt. Seejärel tõmbus ta veidi eemale. "Miks meil nii palju asju on?" kurtis kutt. Ta ladus kõik asjad autost välja. Pooled tema omad, pooled Chrisi omad. Pluss siis veel ka see toit. Trevor võttis enda kohvrid ja suudles veel korra Chrisi põsele, et siis koos kenasti majja tagasi minna, asjad ära panna ja sööma asuda.

Christer oli vastusuudlemisega nii agar, et kui Trevor küsimust esitades eemale tõmbus, suudles kutt õhku. Feil. "Et sa vinguda saaksid," vastas Christer, sai põsemusi, haaras ühe kohvri ühe käe otsa, teise teise käe otsa ning sammus neid enda järel vedades majja, magamistuppa. Enamiks asju sealt kohvrist leiavad nagunii koha just selles ruumis. Mida kiiremini ta need asjad majja toimetatud saab, seda kiiremini saab ta Trevi lähedust nautida.

Trevor tassis ka enda kohvrid magamistuppa ja sammus siis elutuppa koos toiduga. Tavaliselt nad elutoas või magamistoas elasidki. Eriti Trev, kui tal võistlushooaeg oli, siis tuli ta peale trenni või mängu koju ja vajus kohe voodisse. Igaljuhul, hetkel oli ta rõõmsalt elutoas ja pakkis toitu lahti.