Party it is

Lucas polnud veel magama jõudnud isegi. Ta vaatas telekat kui telefon helises. Mees võttis puldi, keeras heli vähemaks ja silmitses hetke oma telefoni. 'Ryan :*', huvitav, miks ta nii hilja helistab. Luke vastas kõnele, huulile iseenesest naeratus kerkima. "Hei," vastas mees ja jäo ootama, mil ta Ryani häält kuuleb.

RYan vaikis hetke, oodates selle hetke ära, mil ta tuju kolinal põhja vajub. Jeap.. there it is. "Hei.." sõnas mees vaikselt oma hädisel häälel vastu. "Anna andeks, et ma nii hilja helistan," lisas ta kohe ega osanud siis midagi enam kosta. Nõmedalt abitu ja nõrk tunne oli. Täpselt selline, et tõmbaks kägarasse end kuskile nurka ja passiks seal omaette.

Luke kortsutas kulme. "Juhtus midagi?" küsis ta ja ajas end korralikult diivanile istuma. "Tahad ma tulen sinu juurde või midagi?" pakkus Lucas. No mis teha, ta oli hoolitseja tüüp eks ole.

"Juhtus jah.." ohkas Ryan. Mingi noorpaar läks temast mööda ja Ryan tõstis viivuks pilgu, mispeale tsikk kiljatas ja tolle kutt teda minema vedama hakkas. Mees võis vaid aimata, kui palju kahju Alex teinud oli. "Pole vaja.. Ma saan ise ka koju," lausus Ryan õrnalt naeratades. Nii armas Lucas'sest ju.

Lucas kuulis kiljatust. "Kuule, ma tulen järgi sulle," mis mõttes ta polnugki kodus? "Kus sa oled?" küsis Lucas end diivanilt püsti ajades. Ta lülitas teleka välja ja sammus esikusse, otsides omale juba jaki peale. "Räägi, kus sa oled," ei jätnud Luke järgi.

"Ma kutsun takso," sõnas Ryan veidi kõhklevalt. Pagana hea oleks ju kellegi kaissu pugeda, aga no kell oli palju ja Lucas ei saanud ju Kaylat kauaks üksinda jätta ja üldse.. Nii hale oli olla. "Mingi maja ees.." ohkas mees viimaks ja vaatas väheke ringi, et kusagilt mingit tänavanimetust leida. "7950, West Sunset.." sõnas ta viimaks. Jeah, geenius.. See oli maja peal kirjas. Duh.

"Ära jama, ma juba sõidan," lausus Luke ja väljus majast. "Ma olen kohe seal," lubas mees ja pani telefoni ära. Ta istus autosse ja enne kui Ryan oodatagi oskas, seisis Lucase auto juba maja ees. Luke väljus masinast ja tormas kohe Ry juurde. "Heei, räägi mis juhtus," palus Luke ja tõstis Ryani pead, nii, et ta kuti nägu nägi. Aiii, Lucase pokerface hajus hetkega ja tal tuli nii kange tahtmine Ryan enda juurde viia ja ta haavad ära puhastada ja kinni lappida ja siis teda kaissu võtta ja lohutada.

"Aitäh sulle.." sõnas Ryan vaikselt ja lõpetas siis samuti kõne, pistes telefoni taskusse. Mees ristas käed ja toetas need põlvedele, pannes siis pea kätele. Alles siis tõstis ta pead, kui Lucas juba seal oli ja noh.. mehe ilmest oli üsna selgelt aru saada, et Ryan ei tohiks peeglite lähedusse nii pea ilmuda. "Tappa sain, mis muud," ohkas mees, pannes pea uuesti kätele.

Lucas tõmbas Ryani püsti ja hoidis tema ümbert kinni. "Ilmselgelt. Aga miks?" küsis Luke ja silmitses hetke maja, mille ees nad olid. Hmn, kahtlane. "Ma viin su enda juurde. Sobib? Teen su korda ja homme võid koju minna," pakkus Lucas hea idee välja. Nad olid Ryaniga juba korra väljas käinud ja paar korda niisama helistanud. Aga koju polnud Luke kutti veel viinud. No kõige jaoks oli kord esimene kord eksole.

Ryan tõusiski püsti ja põimis käed sis tugevalt ümber Lucase, kallistades meest. Ja umbes siis jõudis talle ka kohale, et ta ju veritseb igaltpoolt ja Ryan tõmbus taas eemale. "Ma olin seal.. Ühe kutiga. Ja siis tuli tema kutt koju.." sõnas mees vaikselt. Ai kui nõme oli Lucasele sellistest asjadest rääkida. Kuigi nad ei olnud ju paar ega midagi. Aga veider oli ikkagi. "Olgu.." nõustus Ryan siis. "Aga Kayla.. Ma ei taha, et ta mind sedasi näeb," lisas mees kiirelt. Laps hakkab ju kartma veel äkki.

Savi see veri. Selle saab ära pesta. Aga need sõnad lõikasid küll Lucasesse haavu. Kuid seekord ei näidanud ta seda välja. "Ma arvasin, et sa oled tõsisema suhte tüüp," mainis Luke ja avas Ryanile oma auto ukse. Ta silmitses murelikult kuti nägu. Loodetavasti polnud õmbluseid vaja.

"Ma olengi.." sõnas Ryan vaikselt. Kurat, see viis, kuidas Lucas seda ütles, ajas küll nutma lausa. Aga mees hoidis end tagasi ja istus lihtsalt autosse, pannes rihma ka kohe peale. Noh, see oli refleks juba. Mees kirtsutas veidi nina, kui üle vöökoha jooksev rihm väheke haiget tegi. Jalaga kõhtu polnud meeldiv saada siiski.

Ryan sulges ukse. Ja selel pärast semmibki ta kuttidega, kellel on kutid olemas? Oeh, polnud Lucase asi midagi öelda. Kutt istus autosse ja käivitas möötori, võttes suuna kodu poole. "Ja Kayla pärast ära muretse, ta magab juba," lausus Lucas naeratades. Endiselt positiivne. Nooh, temal ja Ryanil polnud ju peale hea sõpruse veel midagi. Ja Lucas tundis tõmmet lihtsalt, ning ilmselgelt oli tal Ryanisse crush. Miks ta muidu kell üks öösel kutile järgi tuli.

No ta hakkas semmima enne kui ta teada sai, et Casparil kutt on. Enne kui ta Lucasega kohtuski. Keeruline oli see kõik nüüd. "Siis on hästi," sõnas Ryan vaikselt. Suudaks tema ka nii positiivne olla. Lihtsalt nõme oli olla. Nõme ja loll. No ta ju teadis, mis jamadesse ta end mässis, aga ikkagi oli idikas. Loodetavasti, et tee Alex vähemalt Casparile rohkem midagi.

Alex ei vaadanud enne üles Caspari poole, kui too rääkima hakkas, vaid vaatas tuld hoopis. Vastik hais tõusis üles ja mees tõusis püsti, küünitas üle vanni ja tõmbas ühe akendest lahti. Seejärel pööras ta enda sünge pilgu Casparile "Miks? Sul on mingi järgmine hoor juba tulemas?" küsis ta siis, tuima tuhmi häälega. Pagana adrenaliin hakkas lahtuma juba ning sellega koos tundis mees ka, kuidas tal sees süda füüsiliselt valutas. Ja nukid ka muidugi. Sõrmed olid kanged ja valus oli neid liigutada. Mees kõndis kraanikausi juurde ja ettevaatlikult pesi vere enda kätelt maha. Kipitas.

Alex krimpsutas nägu nende sõnade peale. Aia... "Mul on juua vaja" pomises ta ja tatsas köögi poole, kus kallas endale mingit kangemat alkoholi ning kõndis siis sellega mingi suvalise tooli juurde, enda mõtetesse süvenenud. See mentide ähvardus polnud teda kuidagipidi häirinud. Põhiliselt sellepärast, et ta ei uskunud, et Caspar seda reaalselt teeks ja osalt sellepärast, et ta olekski tahtnud, et keegi ta läbi peksaks, vangi paneks või lihtsalt kõri läbi lõikaks. Aga mida ta nüüd tegema pidi? Casparit läbi peksta ta väga ei tahtnud. Isegi, kui ta seda just teinud oli... Lõpuks otsusele jõudnud, kõndis ta tagasi vannituppa ja kuulutas "Sa kolid minu juurde."

Alex ei näidanud välja, kuidas need sõnad talle haiget tegid. Ta peatas poisi, võttes tal käsivarrest kinni "Tule, selle peab korralikult ära puhastama" ütles ta tuhmilt ja sikutas poissi kraanikausi poole, krimpsutades veidike nägu, kui ta nukid ennast sellest liigutusest tunda andsid ning avas peeglikapi, võttes sealt välja pudelikese desinfitseerimisvahendiga ja mingi vatitupsukese. "istu" ütles ta kutile, et too kraanikausi kõrvale istuks, et Alex paremini haava näeks.

Alex saatis Caspari poole vaid pilgu mis ütles 'tõsiselt räägid praegu või?', pani asjad kraanikausi kõrvale ja tõstis siis kuti pikemalt mõtlemata sinnasamasse istuma. Holyfuck that hurt! Ta krimpsutas nägu ja ütles siis "Ära käitu nagu väike laps ja istu nüüd paigal" torises mees ning võttis uuesti vatitupsu kätte ja lasi sellele desinfitseerimisvahendit ning liikus sellega poisi haava poole, et seda korralikult puhastada.

Alex turtsatas pahaselt "You wish" ja võttis siis poisi lõuast kindlalt kinni, kuid mitte nii, et ta tollele haiget teinud oleks, ning pööras poisi näo enda poole ja tupsutas seda haava, mille ta ise poisile tekitanud oli, Caspari lõuast lahti laskmata. "See võib muidu mädanema hakata ja su kena näolapi ära rikkuda" ütles mees süngelt.