Väike teema

Trev sõitis väravast sisse. "Sõidan otse maja ette või sa tahad, et ma auto kuskile mujale ajaks?" küsis Trev. Tal oli savi, kuhu sõita selles suhtes.

"Nooh, elutuppa oleks üsna tore.." muigas Ryan. "Ei, tegelt, jäta siia samasse jap," sõnas kutt garaažide poole viibates. No seda sissesõiduteed seal võis eraldi parkimisplatsiks nimetada. Ja garaaže kasutas ta ainult siis, kui ta autot tükil ajal kasutada ei plaaninud. Või siis kui olid mingid väga karmid ilmad ja ta lihtsalt auto ära tahtis panna. Ryan võttis juba turvavöö maha ja vajutas uuesti nupukesele, et värav nende taga veel kinni ka läheks.

Trev jättis auto näidatud kohta seisma ja keeras süüte välja. Mõnus auto," mainis ta. Tõsiselt mõnus. Ei saanud midagi kurta eks ole. Ta eelsitas küll enda mustange, aga selle autoga oli ka väga hea sõita. Trevor avas ukse ja väljus autost silmitsetes maja. Miks nad siia tulidki? Ahjaa, filmi vaatama.

"On," nõustus Ryan autost välja ronides. "Kõrvaliste on ka täitsa mugav. Pole nagu varem tähele pannudki," muigas kutt. Tavaliselt oli tema igalpool alati juht. Ainus kaine ju ka enamuse ajast. "Et siis.. Tere tulemast," sõnas Ryan. "Tallid jäävad sinnapoole, golfiväljak seal suunas.." seletas kutt lõbusa naeratusega.

"Tallid?" kortsutas Trevor kulme. Mis tallid? Ta vaatas Ryanit arusaamatul pilgul ja ulatas talle autovõtmed, kui nad maja välisukse poole kõndisid. Kena auto, kena maja, kena kutt. Trev peatus maja välisukse ees ja silmitses Ryanit.

"Nali, totuke," muigas Ryan. Mõni lihtsalt hindas kuti kinnistut väheke üle. Oli jaa kena maja, aga mitte mingi hiiglaslik luksvilla nagu paljud arvasid. Kutt võttis autovõtmed vastu ja avas siis ka välisukse, lastes Trevori enda ees sisse. "Sry, siin on veidike.. kõle alles. Ma suht äsja kolisin siia majja," vabandas kutt kohe. No maja nagu maja ikka. Mööbel ja asjad olemas. Aga osades tubades puudusid sellised isiklikud asjad. Maalid olid seinte ääres maas ja ootasid üles riputamist, pilte polnud kusagil ja lähimad elustaimed paistsid suurtest akendest.

"Hmn, veider," pomises Trevor. Nooh, kõle oli seal küll ja. Ja see tegiki asja veidraks. Aga kõik oli üle elatav. Trev silmitses maja ja võttis esikus jalanõud jalast, astudes nüüd edasi. Ta võttis tagi seljast ja jäi mõtlema, kuhu see panna. "Et siis film?" küsis ta kergelt muiates ja silmitses taas Ryanit.

Ryan libistas ka enda plätud jalast ja heitis särgi üle õla, haarates siis Trevori käest tagi, mille ta pealtnäha seina taha pani. Noh, seinast üks osa oli liuguks tegelikult ja seal taga olid nagid ja asjad. Selle maja võlu - panipaiku on meeletult ja enamus on peidus. Koristamise tegi see eriti lihtsaks. Viskasid kõik kusagile kappi. "Ja šokolaad," tuletas Ryan meelde, suundudeski esialgu köögi poole.

"Jah," noogutas Trevor ja järgnes Ryanile kööki. Ta silmitses kutti hetke. "Sul mahla või midagi on?" küsis Trev. "Kurk kuivab," põhjendas kutt. Tõesti, kangesti oleks tahtnud midagi juua. Ja mitte alkoholi.

Ryan paterdas kohe kappide juurde, kus tal igasugu head kraami leidus ning koukis sealt igasugu sorti šokolaade välja. Maalidki polnud seintele riputatud, aga toitu jagus tervele riigile. Tüüpiline tema. "Ega külmkapp lukus pole," muigas mees vastuseks. "Tõsiselt.. tunne end nagu omas kodus," lisas Ryan köögiletile igasugu kraami ladudes. Soolased krõpsud, magusad krõpsud, popkorn.. Hunnik kahjulikku jama ühesõnaga. Aga vahel ju võis.

Trevor kehitas siis õlgu, astus külmiku juurde ja leidiski sealt paki mahla. Eino, seal oli neid veel, aga vaid see üks pakkus talle huvi. Selle külmikust välja koukinud, otsis ta kapist klaasi ja kallas sinna mahla sisse. Esimese klaasitäie tühjendas ta isukalt. Oojaa, tal oli janu.

"Ma eeldan sellest, et see mahlapakk tasub ka kinotuppa kaasa vedada," naeris Ryan. Kutt võttis kapist hunniku kausse ja hakkas erinevat kraami sinna sisse kuhjama. Šokolaadi toppis ta lihtsalt mingi taldriku peale. Küll oli hea, et tänapäeval tükeldatud šoksi müüdi. Valad vaid karpidest välja ja voila. Ryan pistis veel popkorni ka mikrolaineahju ja võttis siis ka endale klaasi, otsides kapist viinamarjamahla. Tema lemmik.

"Oojaa," noogutas Trev. "Kes selle kõik ära sööb?" küsis ta imestades ning võttis kausist ühe krõpsu ja pistis selle suhu. Nemad ilmselgelt. Kes muu ikka eks ole. Trevor surus klaasi omale kätte, mahlapaki kaenlasse ja haaras krõpsukausi endale kätte. "Kuhupoole nüüd?" küsis Myles, teadmata, kus nad seda filmi vaatavad.

"Meie muidugi. Ma olen tähele pannud, et filmi vaatamise ajal kaovad igasugused snäkid topeltkiirusel. Eriti kui mingi põnev koht on. Söömine rahustab närve või midagi," muigas Ryan. Mikrokas piiksus ja ta võttis paki välja, pistes selle lihtsalt ühte kaussi. No see oli liiga kuum veel, et seda avama hakata. Kuidagi asju omavahel kokku sobitades õnnestus tal ülejäänud asjad ise kätte võtta. Väga raske polnudki tegelikult.. Täis kauss tühja sisse, šokolaaditaldrik peale, popkornipakike sinna servale toetuma, klaas kätte, pakk kaenlasse.. ja minek! "Siit tagasi koridori ja siis otse," juhatas Ryan, minnes ise siiski ees. Kinotuba asus õnneks üsna seal samas ja kõige ees oli ka niiöelda baarilett, kuhu kutt oma laadungi pani.

Trevor järgnes Ryanile ja pani ka enda asjad letile. Ei siiski mitte. Ta koras need kätte ja kolis kohe diivanile, asetades nüüd krõpsukausi endale sülle, täitis oma klaasi kohe ja pani mahlapaki diivani ette maha. "Šokolaadi!" nurus Trevor ja sirutas oma vaba käe välja.

Ryan kadus korraks koridori ja naases sealt kahe suure padjaga, visates need ka sinna kuskile põrandale. Noh, teoorias oli seal kolm rida - kaks neist diivanil, aga põrandal olijatele olid ka seljatoed või asjad. Kuigi põrandal olles eelistas Ryan küll just nende suurte patjade peal lösutada. Tavaliselt alustaski ta kenasti diivanil istudes ja lõpetas mingis veidras asendis põrandal. Mees naeris lõbusalt Trevori palve peale ja toimetas siis muu kraami ka diivanile. "Mis filmi me vaatama pidime üldse?" uuris mees asju uuesti oma kaussidesse jagades. Nüüd sai ta popkorni ka kaussi valada. Sellega valmis saanud, tõusis Ryan püsti ja sammus ruumi külgmise seinani, kus ka nagu silmale nähtavalt midagi polnud.

"Ma ei mäleta enam," muigas Trev ja sõi nüüd šokolaadi ja krõpsu vaheldumisi ja jõi mahla. "Kuule, kui vana sa oled?" uuris Trev järsku. "Sul kutti pole?" küsis nooruk. "Või lapsi," lisas ta ja vaatas mõtlikult kinotoas ringi. Nii suur maja ja üksi elas? Pidi hästi teenima ja noo... Miks ta üksi elas? Kena kutt oli ju.

"Mm.. Ma mäletan, et õnnelik lõpp ei tohtinud olla," muigas Ryan. Igasugused komöödiad sinna alla siis ei käinud. Mees avas need paneelid, mille taga lõputud read draamasid ja tragöödiaid peidus oli. Noh.. filmižanre pidas ta selle all ikka silmas. Selle ruumi panipaigad olid ta lemmikud. Paneelid sulasid kujundusega nii kenasti ühte. "Mina olen kakskümmend viis ja pool. Vaba ja vallatu ja enda teada ka lastetu," vastas Ryan lõbusa naeratusega.

"Enda teada?" muigas Trev. "So sa vahepeal üritasid ikka naistega olla?" küsis kutt. Tundub ju nii. Muidu ta teaks kindlalt. Trevor silmitses hetke Ryanit ja mugis siis krõpsu edasi. "Mul suht suva, mis film see on, peaasi, et õnnelikku lõppu poleks. Mingi action ja tapmine oleks eriti äge," mainis Trevor siiski. Mis sest romantilisest jamast ikka vaadata, kui enda elus see puudus.

"Korraks käis selline faas jap," vastas Ryan muiates, pilk üle DVD kaante külgede liikumas. "Ma olin keskas siis alles. Siis oli see aeg, kus ma suht tappa sain selle eest, et ma gei olin. Ellujäämise nimel sebisin siis ühe tsiki ära. Väga veider oli," muigas kutt. Viimaks valiski ta mingi actioni asjanduse välja, mille lõpus peategelane kenasti surma ka veel sai ja pani plaadi mängima. Ryan võttis sealt samast ka ühe puldikese ja kadus hetkeks veel toast, käies lähedal olevates ruumides ruloosid alla laskmas. Kinotuba oli ju praktiliselt avatud ja no väljas oli üsna valge. Toa kenasti hämaraks saanud, naases ta just selleks ajaks kui see suur hunnik kirjakesi läbi oli saanud ja filmi täitsa peale hakkas.

Trevos muigas selle peale. "Mina olin keskas see tüüp, kes kõigile lõuga andis, kellele geide vastu midagi oli. Ma käisin siis jalkameeskonna kapteniga," lausus kutt üsna uhkelt. Päris suur edu ju. Kooli kaks popimat jalkakutti sebisid omavahel. Nooh, kuni Pat mingi kisakooritsikiga amelema hakkas. Trevor ohkas ja keskendus nüüd filmile. Või õigemini nendele algusetiitritele. Film algas alles siis, kui Ryan tagasi tuli. Selle ajaga oli pool kaussi krõpsudest tühi. Ja ta veel küsis, et kes selle kõik ära sööb. Ta ei tohiks üldse sellist rämpsu süüa. Trenni JA südame pärast. Aga hetkel oli tal täiesti savi.

Huhh. Hetkeks mõtles Ryan, et Trevor andis kõigile geidele peksa. Vat see oleks veider olnud. "Oot.. Sina ei olnudki jalkameeskonna kapten?" uuris Ryan kerge muigega, sättides end diivanile istuma. Kutt naeris kergelt pooltühja kaussi nähes. Ah et kes need kõik ära sööb.. Õnneks oli kööbikapi peal veel üsna mitu pakki. Ja kusjuures, need krõpsud polnud üldse nii hullud. Mingeid Lays'i rasvakäkke Ryan ka kilodeviisi õgida ei tahtnud. Mingid ahjus küpsetatud peenes pakendis kaks korda kallimad krõpsud olid. Sama head, aga vähem kahjulikud.

"Ei olnud jah," muigas Trevor. "Mu karjäär oli üldse mingil hetkel suure küsimärgi all," kehitas Trev õlgu. Nooh, selle bradükardia kohta oli press päris palju rääkinud. Trev oli isegi kuskil konverentsidel noori innustamas käinud, et pole vahet, kas sa põed rasket haigust või oled täiesti terve, kui sa ise seda väga tahad, siis sa selle ka saad. Samas, keska ajal ta seda haigust ei põdenud veel.

"Selle südamejama pärast?" uuris Ryan kausist krõpse enda peopessa kuhjates, et neid siis sealt ükshaaval huulte vahelt sisse pista. Muidugi oli ta selle haigusega ka kursis niiöelda. Nooh, ta teadis küll ainult niipalju, et Trevori süda lööb aeglasemalt kui teistel, aga sellest ka enamvähem piisas.

"Mhmh," noogutas Trev ja jälgis teleka ekraani. Ta kandis isegi pastakat kaasas endaga koguaeg ja pulsikell oli tema randmel. Hädavajalikud asjad. Peagi toetas Trevor oma pea Ryani õlale ja lösutas diivanil edasi. Krõpsukauss sai tühjaks ja Trev võttis popkornikausi järgmisena ette.