Väike teema

Nojah, seda kella polnud Ryan tähele pannud. Tähendab, oli, aga ta ei teadnud ju just, et see pulsikell oli. Kutt pööras oma tähelepanu samuti ekraanile ja mingi hetk lõhestas vaikust vaid krõmpsuv heli, mida tekitasid krõpsud ja muidugi erinevad helid ruumi täitvatest kõlaritest. Ryan naeratas kergelt, kui Trevor oma pea ta õlale pani ning viis siis pilgu teisele kausile, mida kutt lähemale tiris. "Keegi siin tahtis šokolaadi ju," naeris mees. See taldrik oli praktiliselt puutumata.

"Kõigepealt tuleb soolane ära süüa," naeris Trevor ja vitsutas edasi. Ta ohkas mõne aja pärast, justkui oleks popkorni hävitamine kohutavalt raske töö. Ja siis ta haigutas. Ta ei söönud enam vaid püüdis pingsalt jälgida, mis seal ekraanil toimub, aga vägisi vajusid ta silmad kinni.

"Ma alustan sellest, mis kõige isuäratavam tundub," muigas Ryan ja sirutas käe šokolaadide suunas, krabades endale sealt kohe mitu tükki. Ükshaaval hävitas mees neid, süües vahele popkorni. Maitsed segunesid mõnusalt. Mees ei pannud väga tähelegi, et Trevor seal tukastanud oleks. Ta arvas lihtsalt, et kutt vahib filmi edasi. Mingi tulistamine käis parajasti.

Tulistamise peale ärkas Trev võpatades ja puges Ryanile lähemale, jättes selle kausi kus seda ja teist ning haaras mehe ümbert tugevalt kinni. Ta peitis näo vastu Ryani õlga ja võpatas igakord, kui lask käis. Olgu või sada aastat sellest saarele kukkumisest möödas, ikka pidi ta end pidevalt erinevate asjade pärast rahustama ja kinnitama, et mitte midagi pole lahti.

Ryan ehmus päris korralikult, kui Trevor järsku võpatas ja kohe puges kutt talle ka kaissu. "Hei.. On kõik korras ikka?" küsis mees leebel toonil, pannes käed ümber kuti. Ryan tundis üsna selgelt Trevori võpatusi ja võttis ühe käe ta ümbert ära, et see diivani käetoeni sirutada. Käetugedes olid sisseehitatud puldid nimelt. Kutt pani filmi pausile ja käe tagasi Trevori ümber.

Võib-olla poleks ta nii hullult reageerinud, kui ta vahepeal peaaegu magama poleks jäänud. Need lasud tulid talle suht ootamatult. "Mhmh," mõmises Trev vastuseks ja värises Ryani embuses. Päris oligi kõik korras ju. Ülbest väiksest jalgpallurist oli saanud väike värisev Trevor.

Ryan ajas üks pluss ühe isegi kokku ja sai aru jaa, et Trevor nende laskude pärast selline oli seal. "Kõik on korras. Keegi ei tee sulle liiga," kinnitas mees kutti tugevalt kaisutades. Samal ajal üritas ta meenutada, kas ta oli mõnd artiklit näiteks selle kohta silmanud, mis Trevori foobiad võisid olla. Vaevalt, et ta ainult ehmatusest seal nii tükk aega sedasi väriseks.

Mmmn, aga sellest polnud nad väga kirjutanud, et just see kuulus Trevor tolle lennukiga kunagi alla kukkus. Jaa, nad kirjutasid sellest, kui see juhtus, aga siis polnud Trev veel kuulus või mis. Pluss, keegi ei teadnud, mis seal saarel toimus. Ainult need, kes selle kõik läbi elasid. "Mhmh," mõmises Trev jälle ja näis, et ta tõesti rahuneb. Keegi ei tee haiget talle. Mitte keegi.

Arvatavasti sellepärast Ryan'il miskit ei meenunudki. Aga no.. Mis iganes ka põhjus selle hirmu taga polnud, kõige tähtsam oli ikkagi see, et Trevor rahuneks. Mis tundus ka juba juhtuvat. Ryan vajutas musi kuti laubale ja hakkas siis taas ümisema. Nad oleksid ikka pidanud vist Titanicut vaatama..

Trevor rahunes üsna edukalt juba. Peagi tõmbus ta eemale. "Sorry, et ma nii.... Vaatame edasi," palus kutt. Gaah, tee veel peaaegu võõra kuti ees omal mark maha. Trev istus jälle oma kohale kenasti ja asus popkorni hävitama.

"Ei ole hullu," sõnas Ryan naeratades, lastes väheke vastumeelselt Trevori ümbert lahti. "Kindel, et seda filmi tahad vaadata? Me võime midagi muud ka vaadata ju," pakkus mees lahkelt. Temal ju väga vahet polnud, nähtud olid need kõik nagunii.

"Ei, võime ikka vaadata, vahet pole," kehitas Trevor õlgu. Nüüd ta oli rahunenud. Pealegi pidigi ta sellest üle saama. Pluss. Filmis kõlavad lasud polnud sellised, nagu reaalsuses. Eriti kui sa päriselt oled näinud, kuidas keegi maha lastakse või kuidas su parim sõber ja endine kutt kuuli saab. Film on selle kõrval ikka väga pehme.

Halb asi oli ainult see, et kõlarid olid ka nende selja taga seintes ja lasud kõlasid tänu sellele igalpool. Õnneks ei kestnud see kõmmutamine Ryani mäletamistmööda kuigi kaua, nii et mees ei hakanud rohkem protestima ja sirutas end taas käetoe poole, klõpsates filmi edasi mängima. Siiski heitis ta väheke mureliku pilgu Trevori poole, kui lasud edasi kõlasid.

Ja Trevor võpatas endiselt, kuigi ta arvas, et saab sellega nüüd hakkama. Tobe lausa. Õnneks ei kestnud see tõesti kuigi kaua ja mingi muu kamm käis edasi. Trevor süvenes nüüd rohkem söömisele, kui filmi vaatamisele.

Ryan kortsutas kulme, kuid ei öelnud midagi. Nomh.. Inimesi nende hirmude eest kaitsta polnud ju ka kõige targem tegu. Millalgi võis ta ikka laskmisega kokku puutuda. Kasvõi heli kujul. Mees sirutas taas käe šokolaaditaldriku poole, haarates sealt endale tüki šokolaadi ja siis ka peotäie popcorni kausist. Njammu!

Trevor sai popkorni kausi ka kenasti tõhjaks söödud ja vaatas nüüd ringi. Mis veel? Šokolaad. Trev vahetas märkamatult kausi taldriku vastu ja asus šokolaadi hävitama. Aeg-ajalt jälgis ta filmi ka, aga noo, ega see just kõige olulisem polnud või mis. Toit oli ikka olulisem.

Ryan seevastu jälgis filmi ja hakkas uuesti popcorni võtma, tabades käega hoopis taldrikut šokolaaditükikestega. Pilku diivanile viies nägi mees, et kauss oli juba tühjaks söödud ja eemale lükatud. Veidi üllatunult vaatas Ryan Trevori poole. "Kuhu sa selle toidu paned?" naeris mees siis. Nii väike kutt ja hävitas sööki nii kiiresti.

Trevor patsutas oma kõhule ja tiris siis särki üles, et näidata kui paksuks ta end söönud on. Nooh, seal olid suht julmad kõhulihased, mida ta mitte kuidagi pekiks ei suutnud võluda. "Näriline olen ilmselgelt. Järgmisena läheb mööbel," muigas Trev.

Ryan kergitas kulme, viies pilgu Trevori kõhulihastele. "Mida sa üritad?" naeris mees. Oma pekke tal küll demonstreerida ei õnnestunud. Neid lihtsalt polnud ju. "Siis sul küll veab. Siin majas on ohtralt puitu," muigas ka Ryan. Küll oli hea, et Trevoril jälle parem tuju oli. tegi Ryanil ka kohe tuju heaks.

"Ma üritan end paksuks süüa," muigas Trev ja ajas end diivanilt püsti, lipates kööki. Tagasi tuli ta sealt kahe suure krõpsupakiga. Mwuhaha. Trev avas esimese ja ei vaevunud seda kaussi kallamagi. Oh, btw, šoks sai ka otsa. Nagu rase naine ausõna.

"Sul ei õnnestu see kuigi hästi," muigas Ryan. Mees saatis Trevorit pilguga, naerdes kergelt kui too krõpsudega naases. "Šokolaadi on ka kapis veel muide.." mainis mees lähemale nihkudes, et ka krõpsupaki sisust osa saada. Piisavalt kaua kutsikasilmi teeb, siis ehk halastatakse.

"Mmm," mõmises Trev šokolaadijutu peale. Ja kui Ryan lähemale liibus, vaatas Trev teda kurjalt ja sõna otseses mõttes urises madalalt. Tema krõpsud. Tema masesöök eksole. Ooh, miks ta varem selle peale pole tulnud, et sööks end paksuks selle kõige tõttu mis juhtunud on. Ahjaa, ta tahtis profisportlaseks saada ju. Riiight.

Ryan püüdis naeru tagasi hoida ja oma kurba nägu edasi teha, aga no ei õnnestunud. "Düüd, kas sa tõsiselt just urisesid mu peale?" küsis kutt kergelt naerdes. Aah, kui hea. Kahju lausa, et see Ryanit üldse ei hirmutanud.

"Näen ma välja, nagu ma teeks nalja?" küsis Trev täie tõsidusega ja pistis demonstratiivselt ühe krõpsu suhu, ning hammustas selle puruks. Vot nii. Pani paika ära. Kelle ainult? Igaljuhul, Trev jätkas rahumeeli krõpsude söömisega. Ise Ryan ütles talle, et tundku end nagu kodus.

"Kõlad küll üsna naljakalt," mainis Ryan lõbusa muigega. Mees nihkus ikkagi lähemale ja pistis käe krõpsupakki, haarates sealt peotäie. Mwhahhaaa. Trevor ei saanud tema takistamiseks midagi teha. Noh.. peaaegu midagi tegelikult.